Goodbye!

Mul ei ole pikemat aega pole olnud millestki kirjutada. Võib-olla jääb asi kinni viitsimise taha. Ma ei tea.
Kõik päevad on ühe näoga, kuid see polegi nii halb. Olen ennast (peaaegu) terve septembri kuu õnnelikuna tundnud, sest mul on päris oma päike. :)
Lehed hakkavad langema.
Sügis. Ilus.

Võib-olla ma tahaksin blogi jätta sinnapaika. Päevik paberil oleks parem, ma arvan.

Olgu. Praegu ma arvan, et siia enam ei tule (aga kes teab).

Blogist on olnud mulle ääretult kasu olnud eneses selgusele jõudmiseks. Ma olen siin kirjutanud oma arvamustest, põhjendatud arvamustest. Kirjutanud oma elust 9 kuud alates jaanuarist 2009. Hoidsin ülevaadet oma tunnetest, tegevustest, sündmustest. Minu kirjutusoskus on (raudselt) paranenud. Sõnavara muutunud rikkalikumaks ja sõnakasutus osavamaks. Kuigi mõni sissekanne võttis aega tunde, arvan, et kogu kulutatud aeg läks asja ette.

Loodan, et teile meeldis.

Woman's agonys

Ma tahaksin, et mehed ja naised oleksid võrdsed. Seaduse järgi nad õigupoolest on, kuid moraalselt (ega füüsiliselt) ealeski. Kurb tõsiasi - naissoo esindajad hakkavad piinlema juba siis kui vaevalt on aru saanud, kes nad on.

- Emme, ma valutan ja jooksen varsti verest tühjaks. Vii mind arsti juurde!
- Oh, pole hullu, ei midagi erilist. Nüüd pead lihtsalt elu lõpuni kulutama raha ei millelegi ja iga kuu aja pärast klassijuhatajale saatma sõnumi: Olen katastroofiliste päevadega kodus ja kooli ei tule. Tervitades, Sirle.

Järgmine valu on üleüldine esimene kord. Sellest pikamalt ei räägi.
Järgmine valu on vanematelt küsida abordi jaoks raha. Võib tulla ka sünnitusvalu, mis pidavat olema maailma kohutavaim.
Järgmist valu saab tunda siis, kui mees, kes sulle tati taha tegi, on uttu tõmmanud. Võib-olla Sind ei olegi veel eostatud, minema läheb ta Su juurest nii ehk naa.
Sinu kui naise kohustus on oma elupäevade lõpuni muretseda laste pärast ja olla majapidajanna, kes küürib ja küürib ja küürib. Küürib ennast lollakaks.
Valides endale ükskõik missuguse ameti, pead arvestama, et töötad, palju töötad, kuid meesoo esindajad on sinust ikka rohkem respekteeritud. Oled sa siis juuksur või kokk või rätsep või kunstnik või poliitik või teadlane või näitleja.
Sporti tehes mehed võidavad välimuslikku kasu, naised kaotavad seda. Kas see juba pole üks miinustest?
Meestele on palju rohkem lubatud kui naistele. Kõige lihtsam näide: ringitõmbajad mehed on elumehed, kuid ringitõmbajad naised on litsid (mõte õpetaja Arimäelt).
Mehed võivad röhitseda, istuda jalad harkis, olla õliste kätega, karvane, haisev, olla määrdunud riietega ja ka mustad juuksed on andestatavad, rääkimata kasti joomisest ja punase Next'i tõmbamisest. Poiss, kes on räpane, on eemaletõukav, kuid tüdruk, kes on räpane, on oksendamapanev.
Kõige tipuks on naistel palju suurem enesealalhoiuinstinkt, seega nad kogevad elu jooksul vähem ekstreemsusi ja põnevaid sündmusi.
Ainus tore asi on see, et naiste keskmine eluiga on üle meeste oma, kuid ega seegi pole meeldiv igaühele, ma arvan.

Miks kõik on nii piiratud? Mingid nõmedad mõttelised reeglid, millest nagunii keegi kasu ei saa. Ma vihkan seda.

JUTUS ON PALJU ÜLDISTUSI. Seega pole mõted öelda, et mõnele naisele sobib karvasus või mõni kõrge enesealalhoiuinstinktiga naine kogeb elu jooksul rohkem kui terve sõjaväearmee kokku.


---

Mõned päevad tagasi, kui viibisin kehalise kasvatuse tunnis koos teiste keskkooli tüdrukutega (naistega), tuli mulle meelde, et vihkan kogu naiselikku olemust. Nad vadistasid ja imetlesid oma kehaosi, itsitasid ja rääkisid taga, virisesid, kuid samas peenutsesid. Jube! Säärane vastikustunne naissoo vastu valdas mind aastaid tagasi igal kuradimal päeval ja olen peaaegu kindel, miks.

Blogi üks selline tore koht, kuhu saab kõik endast välja kirjutada, kõik halvad emotsioonid. Ma võin viriseda paratamatuse üle palju tahan, ilma, et keegi hakkaks virisema minu liigse virisemise üle. Minus on ka positiivseid mõtteid, ausõna.