skip to main |
skip to sidebar
Eile käisin kunstiringis. Lahe. Akvarellid ja asjad...
Täna koolis oli liiga lebo, et tõsi olla. Esimene tund bioloogia - vastasin tunni ajast ühte oma tööd hindelt "4" arvatavasti hinde peale "5". Kuna ma teadsin kõiki küsimusi, oli mul ainult kirjutamise vaev. Ja teadagi, et mulle kirjutada meeldib.
Teiseks tunniks oli vene keel. Vene keel nagu vene keel ikka - aknast välja vaatamine ja ilma uurimine ning järjekindel unistamine.
Kolmas tund muusika. Seal viibisin vaid 10 minutit, sest pidin minema hambaarsti juurde kontrolli. Seal ma muidugi viivitasin, et peaks veidi vähem koolis passima. Kui jõudsin tagasi, oli algamas neljas tund ehk tööõpetus, kust pidime enne selle lõppu koolisööklasse sööma minema ja seejärel bussi peale (muuseas, eelnev jutt on väga pointless). Läksime ekskursioonile. Kunstimuuseumi. Seal uurisime veidi kunsti ja hakkasime pastellidega joonistama koopiat vabalt valitud portreest. Mina valisin ühe pildi vanamehest, kes suitsetas piipu. Järgijoonistamine tuli mul üle ootuste hästi välja (Mm... minu valmistatud pildid on mulle alati teistest paremad tundunud...). Igatahes, seal kunstimuuseumis oli põnev. Ma olen väga inspireeritud.
Õhtul, kui koju jõudsin, joonistasin pildi endast, vaadates arvutist fotot.
Avastasin, et ma oskan räme hästi joonistada. Vaimustatud.
...sest kunst varitseb igal pool.
Eile, 24. veebruaril, käisin kirikus ja kontserdil EV aastapäeva puhul.
Kirikus laulsime kõigepealt hümni. Seejärel pidas kirikupapi väga sügavamõttelise kõne. Loomulikult nutsin ma terve kirikus oldud aja. Kogu see Eesti-teema on mulle nii hingelähedane.
Vanad eestlased võitlesid oma maa pärast elu andes. Vabaduse pärast. Kes sai maist vabadust, kes sai taevalist vabadust. Tänu neile saame elada vabal maal, vabadena. Sügav kummardus, sitke eesti rahvas, kes on üle elanud tuhat sõda, kuid jäänud elama ja suuta end veel vabakski tõotada. Käsi südamel.
Peale kirikus käimist, läksin edasi kontserdile, mis toimus kultuurimajas. See ei olnud enam ilus. See oli labane. Ainus, mis mulle tõeliselt meeldis, oli Age & Alo esitus laulust "Eesti muld ja Eesti süda". Ruja esituses meeldib see laul mulle isegi rohkem, kuid austus Agele ja Alole siiski.
Pärastlõunal läksin Valeerimajja. See on üks vana ehitis, mis on räämas, külm ja mädanev. Valisin Valeerimaja sajast toast ühe, kus tundus kõige hubasem - see oli sauna eesruum. Lükkasin põrandal oleva prahi üle ukseläve ja istusin sealsele pehmele toolile, millel rattadki all. Hakkasin tegelema kirjutamisega. Kirjutasin väikese jutu enda vaimu arendamisest, mis teadupärast käib sünnist surmani ja hiljem tänupäevikusse terve lehekülje asju, mille eest ma olen tänulik. Teen seda iga päev. Tänutunne teeb õnnelikuks. Tuleb vaadata seda mis on, mitte seda, mida pole. Ja kõik ongi hea. Aeg-ajalt tõmbasin suitsu ja kuulasin digifotoaparaadist muusikat. Virmaliste laul "Naer" paneb mind meeletult ootama suve. Ootamine ei meeldi mulle. Suveõhtud lõkke ääres, paadiga sõitmine, ujumine, päike, marjade söömine, piknikud, prii olek. Oeh... Suvi?!
Ma olen õnnelik. Juba pikemat aega.
Eile oli kell kuus äratus ja isaga Peipsile minek - kala püüdma, kuigi tegelikult ma ise kala ei püüdnud. Vahtisin niisama ja kõndisin kilomeetreid täielikus tühjuses. Vaade oli liiga puhas. Jää peal oli lumi ja taevas oli kaa kahtlaselt valge, õrnalt kumava päikesega. Kui oli kojumineku aeg, läks järve peal uduseks ja lund vaikselt sadas. Autoga jää peal sõites oli täpselt selline tunne nagu sõidakski to unknow future. Noo tegelikult see vist oli ja ongi nii - iga päev, iga tund, iga minut, iga sekund. Kuna nähtavus oli parajalt halb, siis suutsime muidugi lumehangedesse korduvalt sisse sõita ja pärast end sealt välja kaevata. Jube tore.
Õhtul käisin Ahja Rockil. Ma ei viitsi sellest lähemalt rääkida, aga asi oli väga lahe. Vennaskond ja asjad... Uued ja vanad tuttavad...
Viimastel päevadel on kõik ainult ülesmäge läinud. Kõik on nii ilus ja hea. Või ma lihtsalt vaatan mööda asjadest, mis mind häirida võiksid. Täna kuulsin ennast virisemas ainult ühe korra. See juhtus siis, kui me tegime kehalises kasvatuses jälle mingeid nõmedaid harjutusi, nagu eelmisel tunnilgi, selleasemel, et midagi mängida. Aga pettumus läks kiiresti üle ja tore oli olla.
Kõik tundub nii harmooniline ja tasakaalustatud. Ma tunnen, et olen hea inimene. Ma tunnen ennast lõbusamana, aga rahulikuna. Ma tunnen rahulolevust enda ja mind ümbritseva suhtes. Ma tunnen ennast nii hästi. Ja nagu "i"-le täpiks, on loodud piraatlust toetavad arvutiprogrammid, millega saab imelist muusikat endale alla laadida.
Dido - Thank You; Dido - White Flag; Dido - Nobody Knows; Sigur Ros - Hoppipolla; Sigur Ros - Gobbledigook; Nirvana - Rape Me; Placebo - Running Up That Hill; Placebo - Where Is My Mind.
WHERE IS MY MIND?! See pole enam normaalne. I'm in heaven.
Eile... teisipäev.
Kella viie paiku läksime Manni ja Kataga mu poole. Võtsime Manniga kahepeale ühe veini ja Kata lürpis õllet. Panime hea muusika käima, viiruki põlema. Rääkisime juttu. Mul oli nii hea tuju. Kui tuli suitsupaus, kobisime rõdule. Hea oli. Seisad lihtsalt rõdul, ühes käes naistesuits ja teises pokaal veini. See vaade, mis mu rõdult tolhetkel avanes oli imeilus. Õhk oli mõnusalt jahe ja värskendav. Veini joomine ega suitsu tõmbamine pole ju erilised tegevused. Ma ei tea, mis selle kõik nii eriliseks muudab. See kõik... see on niiniinii hea... perfektne... kuidagi naljakalt pidulik...Maagika.
Täna... kolmapäev.
Hommikul, kui mul olid kõik kodust läinud, tuli Mann mulle külla. Jõime natuke Kata õllesid, mis olid eilsest päevast alles jäänud. Paar minutit enne tundide algust, hakkas Mann kooli kiirustama, mina aga jäin koju oma tegevusi edasi tegema. Minust on saamas krooniline koolihilineja. Tegelikult, mis see 10 minutit rohkem või vähem eesti keele tunnist ikka teeb, nagunii eesti keel on minu jaoks sama lihtne kui nipsu tegemine.
Lõpuks, kui sain oma tegemised tehtud, astusin kooliteele. See oli üks nauditavamaid kooliminekuid vist üldse minu elu jooksul. Kõik oli nii ilus. Puud olid tugevasti kattunud härmatisega ning tõstes oma pilgu eemale, nägin udu, mis tegi kogu vaate nii muinasjutulikuks. Ma ei kiirendanud oma sammu, et kasvõi natukene varem pärale jõuda. Ma nautisin rahumeeli looduse imepärasust.
Pealelõunat läksime Manniga õue. Pidevalt ahhetasime: "Vaata sinna! Vaata neid puid! Vaata! Vaata sinna! Vaata!" Kõik oli nii ilus. Vapustav. Ja selliseid pilte oleme nautinud juba paar viimast päeva, minu silmade rõõmuks. Oehh, ma olen lummatud.
Muud...
Kaisi lubas mulle tuua plaadi klassikalise muusikaga. Mannu lubas tuua mulle Dido (?) albumi. Valter lubas tuua mulle paar head filmi. Mu imearmasad D&G prillid on paranduses. Mu digifotoaparaat on paranduses. Mu lemmikud püksid on nätsu pärast rikutud. Mu Nike'id on talla alt katki. Taarad mu voodi alt vajavad äraviimist. Mu tuhatoos kapi all vajab tühjendamist. Jäin isale suitsuga vahele. Mu hing vajab veelgi ilusaid hetki. Mu matemaatika hinne vajab parandamist. Mu keemia hinne vajab parandamist. Rääkides õppimisest, siis ma nüüd vist lähengi õppima, st "Head aega, ma lähen."
Reede: pidu ---> kätš Birgiti ja Evely vahel. Küll oli lõbus vaadata seda juustest tirimist ja küüntega näo lõhki tõmbamist.
Laupäeval: katlamajas ---> kaklus Venku ja Taivo vahel. Venkul silm rullis.
Pühapäev: none.
Esmaspäev: Võnnu JÄLLE teles. Reporter käis Võnnus. MIND INTERVJUEERITI! Ja Manni ja Virvet kaa. Nii äge.
Lühikokkuvõte üheksandast veebruarist.
Koolis oli tore. Ei olnud midagi hullu st suht lebo.
Peale kooli kõndisin kirikumäele, nautisin kevadist päikest, mis mu näole langes. Linnud laulsid. Kevad, tule ometi täielikult pärale, palun, ära viivita!
Hiljem läksin koju ja ema ütles, et Reporter on Võnnus, maja nr 13 ees. Läksin siis vaatama, mis värk on. Vaata aga imet, nägin selle maja eest kõndides ühes korteris teletöötajaid. Helistasin ruttu Mannile, et ta kohe maja nr 13 ette tuleks. Mann oli peagi kohal. Ootasime siis tolle maja trepikoja ees, millal teletöötajad välisuksest välja tulevad. Kuulsin kedagi trepist alla sammumas. Hakkasin välisust lahti tõmbama, et vaadata, kes tuleb, ...ja PAUHHH, pikali maas, endal naerust kõht kõveras. Tõusin püsti ja nägin, et see, keda ma kuulsin trepist alla tulemas, olidki need teletöötajad. Räme mark. Hahaahaaa, nagu... uskumatu. Ma ikka oskan. Hahaahaa...
Pärast seiklesime Võnnu kesklinna poole. Kohtasime Virvet ja jäime juttu rääkima. Nägime, et reporterid intervjueerisid bussijaamas olevat joodikut. Itsitasime seal kolmekesi. Teletöötajad märkasid meid ja tulid joodiku juurest meie poole. Mm... väike intervjuu. Igasugused lollid küsimused...
Õhtul käisin teatris... täielik mõttetus. Teater oli nii igav kui üldse olla saab. Vaheajal käisime Virvega poes ja ostsime šokolaadi ja siidrit, mida hakkasin hiljem teatrisaalis hävitama. Nii naljakas oli. Me oleme matsid. Endalgi hakkab häbi.
Peale teatrit hüppasin korraks katlmajast läbi, läksin koju, ja siin ma nüüd olen.
Nii palju on viimase nelja päeva jooksul juhtunud... nii lahe. Ma armastan keevat elu. Mm... Kõik on hästi.
Mõeldes küüditatud eestlastele ja juutidele, kes pidid päevi, nädalaid, kuid kannatama pideva nälja all, mõtlesin teha eksperimendi, kus ma saaksin teada, mida tähendab nälg. Samastada end esivanemate ja juutidega, kelle vangilaagrites elatud elus, oli nälg vaid väike osa nende keeratud elust. Kuigi mu eksperiment pidi esialgselt kestma 4 päeva, poleks ma kindlasti jõudnud välja selle tundeni, kui on oldud nädal aega toiduta ja hakatakse vaikselt hääbuma.
Eksperiment "Nälg"
Kestvus 4 päeva.
Reeglid: süüa võib max. 1 leivakääru päevas; tarbida võib suhkruta vedelikke (nt. must kohv, tee, vesi).
Avastasin, et näljatundega võib isegi harjuda. Nälga ei pane tähele, kui sa sellele ei mõtle. Mul pole vist mitte kunagi olnud nii pikki kõhukorinaid nagu mul olid esimesel päeval. Juues ohtralt vett, täitub kõht vähem kui tunniks ajaks. Leival tekkis oma väärtus. Lausa ootasin, millal jõuab kätte õhtu, et saaks seda jälle otsast natuke ampsata. Isegi kõvaks läinud leib oli super maitsega. Aeg-ajalt tekkisid nõrkustunded. Pea läks uimaseks ja mõtteid polekski nagu õieti olnud. Raamatud lugedes pidin ma tihtipeale lugema ühte ja sama lõiku mitu korda, enne kui ma sain aru sõnade omavahelisest seosest. Suurem unevajadus. Pidev külmatunne. Kukkusin kokku veidi enne 48 tunni täitumist, kuskil tund aega mind ei olnud. Ärkasin üles ja olin sunnitud hakkama sööma. Ja mu eksperiment jäigi ainult 2-päevaseks. Kööki kõndmine oli vaevaline. Ei tundnud ennast oma kehas. Mõlemal päeval viibisin tunde väljas ja esimesel päeval tegin kehalises kasvatuses 45 min sporti. Kui ka teisel päeval oleks kehaline olnud, poleks ma seal midagi jõudnud teha.
Lootsin, et ma suudan olla söömata kauem kui 2 päeva, isegi kauem kui 4 päeva. Küllap mu energiatarbimus on liiga suur, et ma vaid 2 päeva vastu pidasin. Kui seda kokkukukkumist poleks olnud, oleks ma kindalsti lõpuni läinud - 4 päevani.
Istusin lõuna paiku katlamajas ja naersin ennast pooleks ning degusteerisin veine.
Ma tahaks: õppida mediteerimist ja joogat; teha kella viieseid teepause; leida viitsimist lugemiseks; ärgata kell kuus hommikul; kirjutada oma elust film; naerda; juua veini või šampust; süüa sinihallitusjuustu koos õunaga (mm...); saada endale uinuteid. See on kõik, mida ma tahan. Mitte midagi muud (v.a. loomulikud asjad, nagu näiteks puhta vee tarbimine ja katuse peakohal omamine). Ma ei ole paljunõudlik. Helena, kallis Helena, võimalda kõike seda mulle, palun.
Mu noorema generatsiooni sugulane Arvi andis mulle palju motivatsiooni ja inspiratsiooni tulevaseks eluks. Ta ütles, et kui ma ükskord oma filmiga valmis saan, tuleb ta kindlasti seda vaatama ja võtab kõik oma sõbrad kaa kaasa. Asi on nii kaugel veel. Aga siht on juba tatist peale olemas olnud.
Arvi pani mind ette kujutama, mis tunne võiks olla istuda ühel Kuuba linna tänava äärekivil koos oma sõbaraga, tõmmata sigaretti, ja mõelda, mida teha edasi. Lahe, väga lahe. Lihtsalt vaadata seisvat elu ja mõelda.
Mm, käisin maal muide, jälle. Sünnipäeval.
Mul on tekkinud huvi Hiina vastu. Tundub olevat mulle ideaalne maa.
Tühja-tähja pärast ei maksa ennast vaevata... ja see kõik on tegelikult tühi-tähi.
Mõnel päeval elan ma unistades, see tähendab, et minu mõtete lauseehitus on selline: Siis kui . . . , olen ma õnnelikum.
Mõnel päeval olen ma nii laisk, et ei viitsi isegi külmkapi ust lahti teha, vaatamaks, kas seal on midagi söödavat. Nendel päevadel ei viitsi ma voodi ära teha, Internetis käia, lugeda. Lesin ainult diivanil ja mõtlen, et milline mõttetu päev täna on.
Mõnel päeval on mul janu korralikkuse järgi, mõnel päeval jällegi seikadele.
Mõnel päeval elan ma aga konkreetselt hetkes. Siis on kõik hea. Ei muretse selle pärast, mis hakkab toimuma homme, mõne tunni või minuti pärast. Teen ainult seda, mis mulle meeldib, ja jätan tegemata, nii nagu mulle meeldib, hoolimata tagajärgedest. Lihtne näide: kui mul pole tehtud matemaatika kodutöö (mida mulle harilikult ei meeldigi teha), ei hakka ma enne matemaatika tundi paanitsedes kellegilt maha kirjutama, kartes, et õpetaja võib tegemata töö eest negatiivse hinde panna. Mõtlen endamisi vaid, milleks raisata vahetundi koduse töö peale. Tuleb, mis tuleb. | Sellest näitest võib välja lugeda, et mõndadel päevadel valitseb minus pohhuism. Need pohhuismi-päevad on lemmikud. Kõik on muretu. Täna oli selline päev.
.
Esimene veebruar oli naljakas päev... Üks sõbranna kuskilt Harjumaalt tuli Võndu ja oi kui tore oli. ^^ Naljakas oli just seepärast, et siin liigub nii harva uusi inimesi... või vanu tuttavaid. Päevast-päeva samad näod. Tüütab. See on üks põhjustest, miks ma tahakasin siit ära minna. Linna. Teine põhjus on ema. Hea, et ma temaga päevas maksimaalselt kolm-neli lihtlauset vahetan... mis pole eriti ilusad. Terrorist hävitab mind. Ta meeldib mulle ainult siis, kui taskuraha pihku pistab. Naasedes tagasi linnamineku teemale, siis neid põhjuseid, miks ma seal elama tahakasin hakata, on veel tuhatmiljonsadaviis.
Mõtlesin rääkida oma probleemist peeglitega. Kas see nüüd just probleem on... see on lahe. Kui ma vaatan süvenenult peeglisse, näiteks siis kui oma silmi värvin, juuksein kammin või niisama igavusest imelten end, hakkab kuidagi naljakas tunne. Ja see saab toimuda vaid siis, kui ma enesele otse silma vaatan. Reaalsustaju justkui upuks ära kuskile. Selline tunne, nagu ma oleksingi see peegelpilt. Keha nagu polekski olemas, ainult peegelpilt. Ainult peegelpilt. Raske seletada, aga üritamist väärt. Viimati kogesin seda jälle, aga eriti sügavalt, kui maal (Kiidjärvel) käisin. Tulin saunast ja vanaema kuivatas mu tilkuvaid juukseid. Istusin toolil nagu Mona Lisa ja vanaema oli justkui minu teener, kes seal mehkeldas. Mu ees oli suur-suur peegel. Heaheahea.
Eile käisin kunstiringis. Lahe. Akvarellid ja asjad...
