Estonia, forever, Estonia!

Eile, 24. veebruaril, käisin kirikus ja kontserdil EV aastapäeva puhul.
Kirikus laulsime kõigepealt hümni. Seejärel pidas kirikupapi väga sügavamõttelise kõne. Loomulikult nutsin ma terve kirikus oldud aja. Kogu see Eesti-teema on mulle nii hingelähedane.
Vanad eestlased võitlesid oma maa pärast elu andes. Vabaduse pärast. Kes sai maist vabadust, kes sai taevalist vabadust. Tänu neile saame elada vabal maal, vabadena. Sügav kummardus, sitke eesti rahvas, kes on üle elanud tuhat sõda, kuid jäänud elama ja suuta end veel vabakski tõotada. Käsi südamel.
Peale kirikus käimist, läksin edasi kontserdile, mis toimus kultuurimajas. See ei olnud enam ilus. See oli labane. Ainus, mis mulle tõeliselt meeldis, oli Age & Alo esitus laulust "Eesti muld ja Eesti süda". Ruja esituses meeldib see laul mulle isegi rohkem, kuid austus Agele ja Alole siiski.
Pärastlõunal läksin Valeerimajja. See on üks vana ehitis, mis on räämas, külm ja mädanev. Valisin Valeerimaja sajast toast ühe, kus tundus kõige hubasem - see oli sauna eesruum. Lükkasin põrandal oleva prahi üle ukseläve ja istusin sealsele pehmele toolile, millel rattadki all. Hakkasin tegelema kirjutamisega. Kirjutasin väikese jutu enda vaimu arendamisest, mis teadupärast käib sünnist surmani ja hiljem tänupäevikusse terve lehekülje asju, mille eest ma olen tänulik. Teen seda iga päev. Tänutunne teeb õnnelikuks. Tuleb vaadata seda mis on, mitte seda, mida pole. Ja kõik ongi hea. Aeg-ajalt tõmbasin suitsu ja kuulasin digifotoaparaadist muusikat. Virmaliste laul "Naer" paneb mind meeletult ootama suve. Ootamine ei meeldi mulle. Suveõhtud lõkke ääres, paadiga sõitmine, ujumine, päike, marjade söömine, piknikud, prii olek. Oeh... Suvi?!