Starve

Mõeldes küüditatud eestlastele ja juutidele, kes pidid päevi, nädalaid, kuid kannatama pideva nälja all, mõtlesin teha eksperimendi, kus ma saaksin teada, mida tähendab nälg. Samastada end esivanemate ja juutidega, kelle vangilaagrites elatud elus, oli nälg vaid väike osa nende keeratud elust. Kuigi mu eksperiment pidi esialgselt kestma 4 päeva, poleks ma kindlasti jõudnud välja selle tundeni, kui on oldud nädal aega toiduta ja hakatakse vaikselt hääbuma.

Eksperiment "Nälg"
Kestvus 4 päeva.
Reeglid: süüa võib max. 1 leivakääru päevas; tarbida võib suhkruta vedelikke (nt. must kohv, tee, vesi).

Avastasin, et näljatundega võib isegi harjuda. Nälga ei pane tähele, kui sa sellele ei mõtle. Mul pole vist mitte kunagi olnud nii pikki kõhukorinaid nagu mul olid esimesel päeval. Juues ohtralt vett, täitub kõht vähem kui tunniks ajaks. Leival tekkis oma väärtus. Lausa ootasin, millal jõuab kätte õhtu, et saaks seda jälle otsast natuke ampsata. Isegi kõvaks läinud leib oli super maitsega. Aeg-ajalt tekkisid nõrkustunded. Pea läks uimaseks ja mõtteid polekski nagu õieti olnud. Raamatud lugedes pidin ma tihtipeale lugema ühte ja sama lõiku mitu korda, enne kui ma sain aru sõnade omavahelisest seosest. Suurem unevajadus. Pidev külmatunne. Kukkusin kokku veidi enne 48 tunni täitumist, kuskil tund aega mind ei olnud. Ärkasin üles ja olin sunnitud hakkama sööma. Ja mu eksperiment jäigi ainult 2-päevaseks. Kööki kõndmine oli vaevaline. Ei tundnud ennast oma kehas. Mõlemal päeval viibisin tunde väljas ja esimesel päeval tegin kehalises kasvatuses 45 min sporti. Kui ka teisel päeval oleks kehaline olnud, poleks ma seal midagi jõudnud teha.
Lootsin, et ma suudan olla söömata kauem kui 2 päeva, isegi kauem kui 4 päeva. Küllap mu energiatarbimus on liiga suur, et ma vaid 2 päeva vastu pidasin. Kui seda kokkukukkumist poleks olnud, oleks ma kindalsti lõpuni läinud - 4 päevani.