Alone

Milline oli minu 28. juuni, aastal 2009?
Täis esilekutsutud üksindust.

Kõige tugevam isiksus maailmas on see, kes suudab olla üksinda.

(Henrik Ibsen)

Terve see päev... natuke raske või kuidagi... rusuv. Poleks nagu kellegagi rääkida, ei tahaks ka. Meelistegevuseks on olnud kirjutamine... mõtetest, unistustest, maast ja ilmast.
Tegelikult päris üksi ma polnud - seltsiks raamat, paber, pliiats, kohv, muusika... ja mina ise. Hm... tervelt kuus kaaslast, neist siis vähe?


Kui te vaid näeksite seda udu, mida aknast näha võib. Vähe sellest, et kõik, mida on näha tavalistel öödel, on praegu lootusetult uppunud udusse, upuvad sinna ka silmad. Udu on liiga palju, liiga palju.
Tahaks udu sees olla. Emmata. Karjuda häält, mis on nii sume, sume, sume. Lasta võtta enda hõlma alla kaitsta.

Tahaks, tahaks. Kui ma tõeliselt tahaks, siis oleksin ammu juba kossid jalga lükanud ja padavai udusse tormanud. Aga ei ole ju. Võiks ikkagi selle sees olla...

Uni tikub silma. Üleeilne öö ei saanud tuba varitsevate sääskede pärast sõba silmale. Muudkui pinisevad kõrva ääres. Ja eilne öö oli poolenisti olemata, sest sundisin endale lõpetama pintseldust kassidest, mille kallal olin hommikust saadik mässanud. Kui lõpuks voodisse jõudsin, haarasin ilma tahtmata kätte raamatu, mida ma muidugi enne koitu kõrvale ei suutnud panna.

Eijah, head ööd!

Miks "head ööd" on nii sarnane väljendile "head tööd"?
Äkki sellepärast, et vanadele eestlastele oli magamine justkui üks töö tuhandest, mis oli aga just nii hea, et selle kohta võiks öeldagi "hea". Või mõeldi magamise asemel... seda paarikaupa magamist. Ka töö ju, hea töö.
Sündis peale mitmeid põlvkondi uusi eestlasi, kes arvasid, et töö on see, kui sa töötad ja saad selle eest raha. Need uued eestlased vajasid rohkem häid öösid, et ennast uueks rahateenimispäevaks valmis puhatada kui häid töid, sest töö, mille eest raha teeniti oli nii ehk naa hea.

Stop. Punkt. Kõik. Ma lähen magama. Nüüd.

Head ööd.
Või head tööd.
Suva.

Murutar

Nüüd ma siin olen. Raamatukogu arvuti taga, mis on nii-nii paljuilusam ja parem, kui minu enese oma, mis viibib hetkel paranduses. Ah, parem ongi, sest nüüd on mul palju rohkem aega TV-d vaadata (mitte, et sealt midagi meelikõitvat tuleks).

Eile läksin kirikumäele. Väljas oli just parajalt lämmi vihmasaju jaoks. Vihma ette tajudes võtsin kaasa paberi ja pastaka, teades, et hakkan kirjutamagi vihmast. Kui ma oleksin mustandid kaasa võtnud, trükiksin praegu neid luuletusi. Noh, jah, ega need palju väärt polnudki... Ilusad ikkagi.

Võtsin raamatukogust raamatu "Abitu" Kati Murutarilt. Jõudsin ühe päevaga pool sellest läbi. Uskumatult hea raamat. "Abitu" sisu pole uskumatu - kõik on liigagi reaalne, kuid see, kuidas Murutar on suutnud loo kirja panna on rohkem kui uskumatu. Soovitan, soovitan, soovitan! Kuid seda raamatut lugedes, peab olema piisavalt tugev, et taluda kõiki neid seksiseiklusi, millest seal väikeste vahedega pajatatakse.

Taasavastasin rattasõidu. Ükspäev võtsin lihtsalt oma ülimugava ja jõulise ratta ja sõitsin kõikvõimalikud teed läbi. Nii hea, nii kiire, nii vaba.

Eijah, kasutan oma aega ka muudele internetilehekülgedele kui blogspot.com ja lõpetan oma jutu siin. Ikkagi ajapiiranguga arvutiskäik. Mh.

Special = non-special

Eile oli lõpetamine. Kõik oli ilus ja hea.
Pidasin kõnet, mida pidades hakkasin hullupööra värisema, kuigi enne lavale minekut ei olnud mitte mingisugust närveldamist.
Ja siis pärast kui sõime klassikaaslaste ja lapsevanematega torti... Nii hea oli kallistada. Ma pole vist mitte kunagi varem saanud nii palju soojasid kallistusi kui ma eile sain.
Pildistamised ära pildistatud ja klassikaaslastega hüvasti jäetud, läksin koos sugulastega minu poole. Sünnipäev ja lõpetamine ühes peos siis seekord.
Ja kui sai ka sugulastega hüvasti jäetud, läksin kirikumäele käsikäes šampusega ning pokaaliga tähistama üheksanda klassi lõpetamist. Ümber olid veel mõned tüübid, aga seda lõbusam.

Ma avastasin, et need päevad, mis peaksid olema erilised (sünnipäev, lõpetamine), pole seda üldse mitte, kuid päevad, kus ma olen ainult koos oma mõtetega, paki suitsu ja meeleolule vastava ilmaga, on seda.
Ning ma kardan... et see suvi tuleb selline nagu oli eelminegi - üks õlu teise otsa. Ja üksindaolemisdoosid jäävad saamata. Kui peaks minema nii nagu kardan, siis võib juba praegu lüüa surnuaiale risti, mälestamaks minu 2009. aasta suve, mis tulekul ebaeriline ja pungil mõttetustest.

Kui vaid suudaksin elada õhust ja kunstist, siis elaksin parimat inimesele antud elu.
Hetkel on poole peal pilt, kus üksik naine nõjatub puule ja teda ümbritseb... müstilisus. Pilt on mõjutatud fotost, mida võid imetleda sissekande alguses.
Ja teine pilt, mis poole peal on, on autoportree, mida ma enam kuidagi käsile ei suuda võtta. Ma arvan, et las ta jäädagi nii nagu ta on, sest kunst on eelkõige kunstis kunsti näha. Mina näen poolikus pildis kunsti.
Muide, ma ostsin endale joonistamisvihiku, kuhu hakkan kritseldama justnimelt paljaid inimesi. See olnud läbi aegade mu meelistegevus.

Birthday

Sünnipäev... lõpuks saabus see kauaoodatud päev, mis tegelikult ei olnudki nii palju väärt, kui ma seda lootsin olevat. Natuke söömist, sõrmeotsaga joomist, mitte midagi erilist. Õhtul käisime krundi peal grillimas ja tegime kõike muud, mis grillimisega on seotud.
Meeldiv oli siiski.

Aeg vormib, mitte ei muuda. Üldjoontes on jälle algamas seesama nõiaring otsast peale. Mitte midagi ei ole muutnud, mitte midagi ei muutu. Sõbrad ei muutu, mina ei muutu. Mitte keegi ei muutu. Millisena sünnitakse, sellisena ka suretakse.

Eile, kuskil kesköö paiku, oodates oma ametlikku 16-aastaseks saamist (tegelikult sündisin umbes kell kaheksa hommikul), kuulasin voodi peal muusikat. Juhusliku valikuga sattus mängima Seaglopur (Sigur Ros'ilt). Süvenesin tähelepanematult muusikasse... ja see, mis sealt edasi läks, oli minu jaoks enneolematu. See ei olnud paljuräägitud astraalrännak või midagi mediteeringu taolist... see oli miskit nende vahepealset. See oli seisund, millest oli raske välja saada, seisund, kus ei tunne ennast oma kehas ja vaim oleks justkui kleebitud igasse nooti, mis kõlarist kostus. Tõmblemine, silmade liikumatus, tahtmatu nutmapuhk laulu kõige äkilisemas ja võimsamas kohas laulus.
See oli uskumatu tunne.



Mis plaanid on mul nüüd, kui olen kuusteistkümmend suve vana?
Teha kõike võimatut.

Shine!

Mitu päeva olen oma räpast tuba põhjalikult kraaminud. Viskasin minema kõik, mis oli mul aastaid kuskil sahtlipõhjas või kapi otsas vedelend. Ei mingit armu. Kunagi lugesin üht eneseabi raamatut, mis soovitas omada võimalikult väikest füüsilist pagasit. Hoida alles vaid asjad ja riided, mida kasutad tihti. Loobusin üleliigsest pagasist, ja kohe sai kergem, kuigi nüüd tuba justkui kajaks.
Miks ma üldse koristuse ette võtsin? Sest mul tuleb sünnipäev. Kui ilmaga veab, ei pea külalisi isegi sisse kutsuma, vaid minna krundile värske õhu kätte grillima.
Ma olen esimest poolt tundi viimast päeva viieteistkümne aastane. Natuke ärevil vanuse vahetamise ja üheksanda klassi lõpetamise pärast. Kõik kolm eksamit olen saanud hindeks "4". Rahul.
Lõpupäevaks harjutan oma koostatud kõnet tasapisi. Tahan, et läheks hästi.
Ma olen rõõmus. Pole mitte millegi üle halada. Ei räägi põhjalikumalt sellest, mis toimub minu sees, sest siin ei toimugi midagi. Lihtsalt ilus olek.

War

Ajalugu, ajalugu, ajalugu... Viimastest päevadest on pool ajast sisustatud ajaloo eksamiks õppimisega. Mida rohkem ma õpin olnud sõdadest, seda rohkem arvan, et seda kõike läkski vaja. Ma ei ole sõjavastane. Mul on hea meel, kui kuskilgi sõditakse nüüdisajal, sest inimkond on ülerahvastumas. Lahe on vaadata, kuidas inimesed hävitavad üksteist, millega kaasneb kogu ilma hävitamine (aegamisi).
Kui homo sapiens'i eellased olid neandertaallased, polnud mingeid probleeme riikide omavaheliste suhete, majanduse, poliitika ja sõjandusega, sest oldi piisavalt rumalad, et probleeme üleüldse mitte tekitada. See oli isegi omaette tarkus...
Usun, et kaua aega enam ei lähe, kuni inimesed on iseendeid manalateele saatnud. Me elame liiga ohtlikus keskkonnas, et mõnisada aastat veel elada. Liigne mõistus on hukkav.

Mõni lugeja tahkaks mulle kindlasti nähvata, et kas mulle meeldiks, kui mina või minu lähikondlased sureksid läbi sõja. Mm, surra ei taha keegi, kui taevasse tahavad kõik. Taevas pidavat olema parem koht, kui see, kus me praegu oleme, muide.

Võib-olla mõtlen ma surmast liiga kerglaselt.
---


Matemaatika eksami sain ime läbi "nelja".

18. juunil on mu sünnipäev. 19. juunil on lõpetamine (kell 16.00). Olete oodatud. Kui mind, punast, üles leiate, tulge tervitama.

Insane

Hullud... kes on hullud?
Neil on oma maailm, mis on ääristatud kõrge telliskivi müüriga, millest ei pääse üle hull ise ega väljaspool müüri olevad tavalised inimesed. Hullul on oma reaalsus, mis erineb normaalse inimese omast.
Hullule on lubatud kõik. Ta võib teha nii nagu tema tahab. Ta võib rääkida väga otsekoheselt, kui talle meeldib. Ta võib pilduda roppusi igale ühele, kes silmapiiril. Ta pääseb karistuseta, kui on poes jätnud maksmata šokolaadi eest. Ta võib tantsida keset autoteed. "Ärge pange tähele, ta on hull!"
Nad ei karda olla. Hullud teavad, et ühiskonnas on nad justkui vati sees hoitud. Nad ei pea kartma oma maailma näitamist normaalsetele, nad teavad, et saavad sellega kaasa palju privileege. Neil ei ole kohustusi. Neile ei ole piiranguid.
Inimesed kardavad olla hullud. Miks ühiskonna heidik kardab rahvahulga ees öelda, et tema suurim soov on hävitada maailm tummapommidega? Sest heidikut kuulanud inimesed hakkaksid teda pidama hulluks. Miks terve inimene ei kõõrita oma silmi ööklubis tantsides, kuigi läbi kõõrdis silmade vaatamine on tema jaoks huvitav ja naljakas? Sest ta kardab, et tema tantsupartner hakkab teda pidama hulluks. Miks mõni kuulus firmajuht räägib üksi olles iseendaga, kuid kui partner peaks kabineti sisenema, lõpetab ta selle hoobilt? Sest ta kardab, et partner hakkab teda pidama hulluks.
Öeldakse, et ole see, kes oled. Ära karda olla. Tee nii nagu Sulle meeldib. Kui paljud elavad nende lausete järgi? Alati kardetakse naeruvääristamist teiste poolt, hulluks tembeldamist ja klatši (kuigi Sa ütled, et ei hooli sellest, mida teised sinust räägivad. Valetad!). Hirm teiste inimeste ees, teiste omasuguste ees. Jah, maailm ongi täis hirmu. Nii palju on, mida karta. Kuid vahel kardetakse ka iseennast. Surutakse maha imelikud tunded, imelikud mõtted, imelikku olemist. Et tunduda endale normaalne. Milleks? Ma aina imestan ja imestan normaalsete inimeste imelikkuse üle.
Tegelikult teie, inimesed, kes te üritate vormida ennast normaalseks nii teiste kui ka enda jaoks, suur tänu. Olge sellised edasi, sest kui kõik peaksid pöörama ühel päeval hulluks, valitseks maailmas totaalne anarhia. Elage reeglite järgi. Las olla vaid hullud need, kes reegleid rikuvad. Ühiskonnas on mitmekesisust ja peabki olema. Kuid tunda hirmu... parem mitte. Te elaksite tühja...

Find, lose, rediscover

Nad tahavad, et ma oleksin standartne... Nad loevad seda blogi, ja ütlevad, et ma mängin kedagi teist... Kõik, mida kirjutan siia, teen päriselus vastupidiselt. Tahaksin karjuda, et nad ei tunne mind piisavalt... sest mitte keegi ei saa mind paremini tunda kui mina ise. Kuid kas ma ennast isegi end otsast lõpuni tunnen? Ei. See on üks põhjustest, miks ma seda blogi üleüldse kirjutan. Et mõista ennast. Saada selgusele. Leida, kaotada ja taasavastada.

Võib-olla ma tahangi olla keegi... ma tahan olla see, kes olen - arenev, mõtlev, loov. Ma ei taha olla see... see, keda Sina tahad mind olema. Vabandust.

Vahel ma imestan, kuidas võivad pisiasjad mu tuju rikkuda. Vahel ma imestan, kuidas võivad pisiasjad mu tuju lakke tõsta. Vahel ma imestan, et ma pole pisiasjade poolt üldse mitte mõjutatav. Iga päev on erinev. Iga kord oleksin ma justkui erinev.

Jälle see kuradi masendav olek... Need massiivsed pilved, mis mu aknast paistavad... Ma olen nende all.


IAMX - I AM TERRIFIED

I am terrified, I think too much,
I get emotional when I drink too much,
I buy every cry, cause I don't trust,
I am terrified, I think too much.

Hea laul.

Exam

2009. aasta 3. juuni oli totaalselt sisustatud eesti keele ja Nirvanaga.
Ning 2009. aasta 4. juuni (ehk täna) oli eesti keele eksam. Tulemusi ei ole veel teada. Eesti keele koha pealt tahan saada maksimumi, kuid teised tulekulolevad eksmid pole minu jaoks üldse nii tähtsad. Eesti keele eksami hindeks pean saama "viie". Pealegi mina, kui hingest üdini eestlane, ei võikski muud moodi. Arvesse võtta veel seda, et võrreldes teiste minuvanustega olen palju emakeelseid raamatuid lugenud ja kirjaliku loovusega tegelenud.

Eile õhtust peale on väljas varitsenud meeletu koerailm. Kriipivalt külm tuul, pausideta vihmavalang, hall taevas ja ligunenud loodus... see kõik mõjub kuidagi ahistavalt. Õnneks tähenab meie kliimas vihmasadu peadset päikest.

Boozer

Lugesin oma blogist iga viimse kui sissekande läbi. Liiga palju joomist.

Ja ka täna pole mul millestki muust kirjutada, kui ühest joomisest tuhandest.