Sünnipäev... lõpuks saabus see kauaoodatud päev, mis tegelikult ei olnudki nii palju väärt, kui ma seda lootsin olevat. Natuke söömist, sõrmeotsaga joomist, mitte midagi erilist. Õhtul käisime krundi peal grillimas ja tegime kõike muud, mis grillimisega on seotud.
Meeldiv oli siiski.
Aeg vormib, mitte ei muuda. Üldjoontes on jälle algamas seesama nõiaring otsast peale. Mitte midagi ei ole muutnud, mitte midagi ei muutu. Sõbrad ei muutu, mina ei muutu. Mitte keegi ei muutu. Millisena sünnitakse, sellisena ka suretakse.
Eile, kuskil kesköö paiku, oodates oma ametlikku 16-aastaseks saamist (tegelikult sündisin umbes kell kaheksa hommikul), kuulasin voodi peal muusikat. Juhusliku valikuga sattus mängima Seaglopur (Sigur Ros'ilt). Süvenesin tähelepanematult muusikasse... ja see, mis sealt edasi läks, oli minu jaoks enneolematu. See ei olnud paljuräägitud astraalrännak või midagi mediteeringu taolist... see oli miskit nende vahepealset. See oli seisund, millest oli raske välja saada, seisund, kus ei tunne ennast oma kehas ja vaim oleks justkui kleebitud igasse nooti, mis kõlarist kostus. Tõmblemine, silmade liikumatus, tahtmatu nutmapuhk laulu kõige äkilisemas ja võimsamas kohas laulus.
See oli uskumatu tunne.
Mis plaanid on mul nüüd, kui olen kuusteistkümmend suve vana?
Teha kõike võimatut.
Kõik muutuvad. Mõtle aasta tagasi Sinu sünnipäeval. Olime me sellised nagu praegu? Kas me mõtlesime sama moodi. Kas meie riietumis stiil oli sama? ei, ei ei.l Mõtle mida ma tahtsin öelda.
ReplyDeleteMeie käitumine ja kõik muu võib teha pöördeid jne, kuid olemuselt oleme alati samad.
ReplyDeleteHomo sapinensid ei ole kunagi muutunud, vaid nad arenevad. Samad on nad ikka.
Mõtle, mida ma tahtsin öelda.
Oleneb mida pidada muutuseks.
ReplyDeleteJajah.
ReplyDelete