Murutar

Nüüd ma siin olen. Raamatukogu arvuti taga, mis on nii-nii paljuilusam ja parem, kui minu enese oma, mis viibib hetkel paranduses. Ah, parem ongi, sest nüüd on mul palju rohkem aega TV-d vaadata (mitte, et sealt midagi meelikõitvat tuleks).

Eile läksin kirikumäele. Väljas oli just parajalt lämmi vihmasaju jaoks. Vihma ette tajudes võtsin kaasa paberi ja pastaka, teades, et hakkan kirjutamagi vihmast. Kui ma oleksin mustandid kaasa võtnud, trükiksin praegu neid luuletusi. Noh, jah, ega need palju väärt polnudki... Ilusad ikkagi.

Võtsin raamatukogust raamatu "Abitu" Kati Murutarilt. Jõudsin ühe päevaga pool sellest läbi. Uskumatult hea raamat. "Abitu" sisu pole uskumatu - kõik on liigagi reaalne, kuid see, kuidas Murutar on suutnud loo kirja panna on rohkem kui uskumatu. Soovitan, soovitan, soovitan! Kuid seda raamatut lugedes, peab olema piisavalt tugev, et taluda kõiki neid seksiseiklusi, millest seal väikeste vahedega pajatatakse.

Taasavastasin rattasõidu. Ükspäev võtsin lihtsalt oma ülimugava ja jõulise ratta ja sõitsin kõikvõimalikud teed läbi. Nii hea, nii kiire, nii vaba.

Eijah, kasutan oma aega ka muudele internetilehekülgedele kui blogspot.com ja lõpetan oma jutu siin. Ikkagi ajapiiranguga arvutiskäik. Mh.