skip to main |
skip to sidebar
Läbi. Suvi on läbi. Ongi kõik.
Suve tipphetkedeks olid need peod, kus järjepidavalt käisin. Viimati neljapäeval. Peod on olnud toredad, kuid pidulised... enamus neist on rangete moraalivaadetega. Enamus neist ei võta kunagi vabalt. Ja mina, kes olen selline... suhteliselt vabade käitumisnormidega, ei saa aru, mida halba on purjus peas, saunas, pool(!)alasti ujumises, lakkamatus irvitamises. Tunnen, et nad peavad mind lõtvade kommetega tüdrukuks, kes on sadomasohhistlik padumaakas. Ma ei väida, et see ei käi minu kohta, ta käib, kuid pole domineeriv.
Ükskõik.
Ilusaim tunne selle suve jooksul võttis mind mere ääres olles. Päike kriiskas, lained möllasid, sillutised paitasid jalatalda. Viivuks tekkis kahtlus, kas ma viibin veel pärislikkuses. See ei tundunud olevat reaalne, see oli liiga ilus, et olla reaalne.
Lummavaim hetk selle suve jooksul oli ühel ööl, mil maja taga lõkkasid gigantsed udutormid. Kell oli üksteist öösel, kollane täiskuu kumas läbi halluse. Õhk oli külm ja niiske. Udu, udu, udu - see oli igal pool, see muutis kõik, see muutis kummalisemaks. Kõndisin mööda kruusast teed, seisatasin, panin mp3-st käima laulu The Movie On Your Eyelids ja süütasin sigareti, millest tulnud väikesed tossupilved suundusid otse üles.
Kõige kohutavamad ööd selle suve jooksul olid siis, kui lebasin unetult voodis ja mõtlesin kõigele olnule, minu mustale poolele.
Korjan Internetist noote klaverile. Ma ei saa neid realiseerida. Kurb, et palju tegevusi jääb kinni raha taha.
Ma olen üks sellistest, kes mõtleb: "Minuga see ei juhtu".
Oletame, et kõõlun hoolimatult kuskil katuseserval, olen teadlik ohust, mis mind ümbritseb. Ma võiksin ju koperdada - see on minulik... Ma võiksin ju libastuda või saada ehmatatud mõnelt hiiglasuurelt ämblikult, kukkuda alla. Seal on sada varianti, mis võiks juhtuda. Alati, ALATI ütlen endale mõtteis: "Okei, Saatus, kui mind siia enam vaja pole, kui minu saatuseks on surra nii noorelt, kui minu alla kukkumine on millekski hea või vajalik, siis aga palun, kukutagi mind alla... Või tõesta veelkord, et selles maailmas on minu koht, mida kellegi teisega täita ei saa."
Sisimas olen enam kui kindel, et ma ei kuku alla, see ei juhtu minuga. Ei saa lihtsalt juhtuda. Minuga ei juhtu ju kunagi. See oleks nagu mõne jumaliku seaduse eiramine, KUI juhtuks. Mõtlen seda lauset vaid kindluse saamiseks ja enese rahustamiseks... Mõtlen, et tunduda iseenda jaoks eriline kui katuselt eluga olen alla tulnud. Et saaksin turvatunnet - Saatus hoiab mind. Kusjuures minevikku vaadates hoiab ta mind kui kullatükki, aga sellest ei viitsi lähemalt rääkida. Liiga pikk jutt.
Loogiliselt võttes peaksin elama õnnelikku elu - ma olen 24 tundi ööpäevas nädalaringselt päästetud... Elangi õnnelikku elu... vahepeal. Näiteks täna. Arvatavasti ka homme ja ülehomme ja üleülehomme ja üleüleülehomme. Varsti tuleb jälle mõõn (peale tõusu järgneb mõõn). Praegu tunnen ennast väga-väga hästi.
Tõusud ja mõõnad
Kui on mõõnaperiood, võib olla muresid kui tahes vähe ja kui tahes tühiseid. Alalõpmata on tunne, et upun neisse, kuigi tegelikult saavad jalalabad vaevalt nendega kaetud. Kuid on ka mõõnasid, mil muresid on üle pea. Kui ujuma õppida ei suuda või ei taha, on järele jäänud vaid hetk uppumiseni. Surmani.
Kui on tõusuperiood, siis pole vahet kas, muresid on alla põlvede või üle põlvede, sügavus olgu kasvõi võrdväärne Mariaani süvikule Vaikses ookeanis, ma ujun, kusjuures täie rõõmu ja lustiga. "Oh, vahi, laine tuli, aga mis sellest, ma ju ikka veel ujun, ma ju ikka veel hoian pead pinnast kõrgemal, ma ju ikka veel imetlen päikest, mis sest, et see iga päev samasugune on. See on ilus ja muu ei loegi!"
Meri on mulle saanud südamelähedaseks viimasest käigust Pärnusse. Kui ma ükskord suureks kasvan... sooviksin elada just Pärnus, paari sammu kaugusel merest, kartmata võimalikke üleujutusi. Ma olen ju kaitstud...
Oooh, ma olen viimastel päevadel nii palju naernud, NII PALJU! Vahel tunnen end olevat lämbumisohus, sest pole naermisest tingitult suuteline laadima kopsudesse uut õhku. Viskan ennast pikali, lihtsalt irvitan kogust südamest, kõhulihased valutavad, õhupaunad valutavad, põsed valutavad, kuid naeran, sest on naljakas, nii kuradima naljakas, isegi see on naljakas, et valutan. See on hea, see on nii hea!
---
Miks küll, miks küll ma loodan igal - IGAL - õhtul, et homne päev tuleb ilusam kui ta oli seda täna? Siis olen tegusam ja värskem, puhanum, õnnelikum, inspireeritum... Kunagi ei ole homne seda. Ma olen nii rahulolematu möödunud päevade üle, olenemata sellest, mida korda saatsin. Alati jääb midagi, midagigi, vajaka.
Avastasin, et viimasel ajal näen asjades liiga palju negatiivset. Positiivsus on teisejärguline, vähem rõhutatud. Näiteks minult küsiti, et kuidas mu suvi on läinud... Vastasin tülpinult umbes niiviisi: "See suvi on olnud mõttetu, ja seda sõna otseses mõttes. Kuskil pole käinud, midagi pole näinud, raha pole, mul on ainult see neetud Võnnu, Võnnu, Võnnu! Pole olnud mitte midagi erilist, kõik, mis ma teinud olen, on olnud tühja vaatamine."
Kas saab olla veel jubedamat vastust? Vist saab küll... "Suvi on olnud väga tragöödiline - kodu põles maha, õed-vennad jäid tulevangi. Sellepärast hakkasid vanemad jooma ja kuu aega hiljem sõitis purjus ema autoga vastu puud, sõitis end igaveseks voodihaigeks ja peast põrunuks. Isa - temal on läinud kõige halvemini - ta kaotas oma pea, kui sattus peale minu katsele enesetappu teha. Paps pööras täiesti ära ja hüppas üle rõdu ääre, selg ees. Kuid vahi imet, ta ei heitnudki, vaid piinles paar nädalat KOHUTAVATES valudes. Peale seda ta alles suri. Ah see kaa veel, et ma olen üle kogu keha täis põletusarme tulekahjust, millest ennist rääkisin, mäletad? Muide, mind tahetakse valgesse kartsarisse panna, sest ma olevat hüsteerik, aga noh... ELAB ÜLE."
Tegelikult... kui ma mõtlen nüüd, kui mu tuju on enam-vähem, siis ka mu suvi on olnud enam-vähem. Võiks öelda, et positiivne ja negatiivne on olnud tasakaalus.
Hea... mis on olnud veel hea peale naeru? Need paljud lõbusad läbud teatud seltskonnaga on olnud head, päikeselised ilmad, lihaküpsetamisõhtud, Road tripping'ud - nii rattaga kui ka hääletades, raamatud (eriti sellel suvel), jaanid, mu liiga avarad pluusid, kuhu kõikvõimalikud asjad sisse "kukuvad", udu, loojangud, marjad (nende söömine, mitte korjamine), HETKED, üüratult palju vaba aega, kohvised hommikud, soojus... ja nii edasi, ja nii edasi...
Halba ma välja ei too, nimelt.
Ma tahaksin kirjutada, et kõik on hea... Ei ole. Mõned detailid on head, kuid elu lõviosa mitte.
Naerda on hea. On olemas vaid üks inimene, kellega koos olles ma ainult naeran. Ainult. Naermine... see on nii vabastav. Üks hetk südamest naermist on parem kui olla pool aastat armunud.
Naeran oma naermised ära, lähen tuppa ja jälle matab mind see igaöine kurbuselaine... Ootan voodis und, kui järgemööda hakkab tekkima liiga palju mõtteid, mis karjuvad mu kõrva: "Mõtle mind!"
Väljas sajab vihma. Ilm on harmoonias minu tujuga. Harmoonia on hea. Placebo - Centrefolds kostub kõlaritest. Muusika on hea.
Ma ei näe enam erilisust inimestes, kelles nägin seda mõni aeg tagasi. Võib-olla ei suuda ma lihtsalt teiste vigadest läbi vaadata. Hmm... ei suudagi, väljaarvatud juhul kui oma vigu nii paaniliselt ei VARJATA (tuletagem meelde juttu mu armastatud isast, kes enda olemust ei varja... Mõistate?).
Kas kogu elu point on kanda edasi sugupuud... sigineda? Kasvada suuremaks, saada märguanne paljunemisvõimelisusest, seejärel seksida, seksida, seksida, seksida paar korda purjus pea ja preservatiivideta, alluda jumala tahtele ja hakata s i g i n e m a. Kui on jumala arvates on uus aeg veelgi paljundada, teeb ta nii, et tagataskus olev kumm saaks teatud põhjustel nii tugevalt muljutud, et asjatamisel sellest enam tolku pole. Sigineda veelgi ja veel paar korda.
Luuserist mees võiks töötada Eesti miinimumpalga peal ja mina olen ametis oma lastega, kelledest ühele kirjutati paberid mõnele kohutavale sündroomile. Kuna suren neljakümne aastaselt, jäävad lapsed pooliku kasvatusega... Luuserist (vägivaldne) isa pole neile kantseldajaks, seega lähevad lapsed tänavale ja tunnistavad end kodutuks... Aga mis vahet sel on, põhiline, et suguelundid töökorras on.
Ma loodan, et see jutt jääb vaid košmaariks.
Vahel mõtlen, et milline oleks kõik siis kui kõik oleks teistmoodi läinud... Näiteks Maa poleks planeet Veenuse ja Marsi vahel, vaid suvaline kivijurakas, mis Päikese gravitatsiooniväljast mööda sõitis ja jäi mööda kosmost ringi triivima. Võib-olla oleks Maad enda ümber tiirlema pannud mõni teine täht teisel pool Linnuteed. Kas siis oleksime olemas meie?
Milline oleks kõik siis, kui maakaart oleks kujunenud teistsuguseks kui ta praegu on, või jäänud hoopiskisti ühtseks Pangeaks? Sellest tingitud eluolud ja taimede, loomade levik, nende (mitme)kesisus... Inimeste eksisteerimisel nende paigutus, ühtsus, sõjad, väljanägemine, leiutised-avastused ja nii edasi, ja nii edasi.
Milline oleks kõik siis, kui soome-ugrilased poleks end Uurali mägede tagant liigutanud, et jõuda siia, kus nad praegu on? Kui liikunud mööda teist kurssi - sügavamale idasse või hoopis Musta mere äärtele. Millised oleksime siis meie, eestlased? Milline oleks meie keel, kombed, riigikorraldus (oma riigi olemasolul), ajalugu, usk... Kas meid üldse olemas oleks? Kas me oleksime siginenud nii jõudsalt, et rahavaarv ületaks hollandlasi või afgaane?
Milline oleks kõik siis, kui Teise maailmasõja hakul jäänuks MRP salajane lisaprotokolli sisu kirjutatud teistsuguseks? Kui Eesti, Läti, Leedu oleksid okupeeritud Saksamaa poolt, ning Venemaa oleks võitnud Talvesõja Soomega. Millised oleksime me siis? Arvan, et ajalugu on igale riigile põhjatuks mõjutajaks võimalikes valdkondades nagu näiteks tabud, kirjandus, haridus, rahusvahelised suhted, majandus...
Milline oleks kõik siis, kui ükskõik kes, minu esivanematest oleks jätnud ära selle korra, millest hakkas arenema uus inimolevus... Või kui mõni minu naissoost esivanem oleks olnud aseksuaalne või aher. Kui üüratu aeg tagasi poleks need kaks ahvilaadset elukat üksteist leidnud, kes on minu sugupuus... Millised oleksin minu geenid siis, kui mind üldse oleks olemas. Milline oleksin siis, kui mul oleks teine isa või ema?
Milline oleksin siis kui esimeses klassis poleks mind tabanud auahnus, millega sundisin end lugema, lugema, lugema... teistest rohkem lugema... Olema priimus raamatute lugemises... Õppeaasta jooksul lugesin ei vähem ega rohkem kui kolmkümmend kolm raamatut otsast lõpuni. Sain selle eest tunnustust. Uhke. Kui ma poleks tahtnud olla parim lugemises, kas oleksin siis avastanud lugemise? Raamatutel on ju oma osa maailmavaate ja intelligentsi kujundamisel, arvamuste ja põhimõtete loomisel... Vähemalt minul.
Neid küsimusi on nii palju, millele mitte kunagi vastust pole võimalik saada. Kuid ma pole üldsegi kurb, et ei saa olla kõiketeadja... See ongi elu võlu - vastuseta küsimused.
Saabusin äsja vanaisa sünnipäevalt. Ta sai seitsmekümne üheksa aastaseks ja on kindlasti kõbusam kui Sinu vanaisa (juhul KUI sul ta on). Kinkisin vansile isejoonistatud pildi suurel paberil, kus ilutseb tema lõust. Nägu.
Istusin peomaja kõige halvemas nurgas, sõnaotsesesmõttes nurgas, minu kõrval olid sugulased, keda ma absoluutselt ei tunne, ega tahakski tunda, ning neasin oma kurba tuju. Tundsin ennast justkui epitsentrina, kuhu on kogunenud kogu saali halvad emotsioonid ja mis kohe-kohe purskuvad pisaratena minust taaskord eemale... Jagab lööklaineid siia-sinna ja vabaneb põhjendamatudest pingetest, tunneb end jälle OK-lt... Helenalik.
---
Mis tunne võib olla hüpata alla kõrgelt kaljuservalt sinistesse soojamaa vetesse? Ma tahan seda teada. Tunda. Tõesti, TAHAN!
---
Mulle on jäänud ~25 aastat elada. Ma sooritan suitsiidi, kusjuures olen selle üle uhke, sest ma ei pea olema üks neist, kes hävib vanadusse, kopsuvähki või läbi infarkti. Ma ei poo ennast üles, ei söö üüratu arv tablette ega hüppa pilvelõhkuja katuselt alla, vaid lõikan veenid läbi.
Minust saab narkomaan, kuid see pole põhjuseks, miks enesele otsa peale teen. Põhjus on liigses mõtlemises.
Põhimõtteliselt suudan ma selle tsirka 25 aasta jooksul täita oma peamised (!) eesmärgid.
Kõik on kindel - keegi-ma-ei-tea-kes on ette planeerinud kogu mu elu.
Mõned vastused küsimustele, millele sain vastuse -
aegumatud küsimused:
Kas on elu enne surma? Ei.
Kas tühjus on olemas? Ei.
Kas kassidel on üheksa elu? Ei.
Kas Taevas ja Põrgu on olemas? Ei.
Kas see, mis toimub peale surma on saladus? Jah.
Kas see on igavene saladus? Jah!
Kas maagia on olemas? Ei (see tähendab, et kõik on R E A A L N E!).
Kas iga väiksemgi nähtus, inimene, sündmus, tegevus jne on mõjutajaks kogu minu tulevikule? Jah.
minust:
Kas ma elan, et täita mingit kindlat ülesannet ühiskonna ees? Ei.
Kas mind on vaja siia maailma? Jah.
Kas ma olen ekstravert? Ei.
Kas ma olen introvert? Jah.
Kas ma olen omakasupüüdlik? Jah.
Kas ma olen silmakirjalik? Jah.
Kas kõik inimesed on silmakirjalikud? Ei.
Kas ma olen oma hingelt kunstnik? Jah.
Kas kõik inimesed on hingelt kunstnikud? Ei.
Kas mind armastab rohkem inimesi kui vihkab? Ei.
Kolmandast maailmasõjast:
Kas tulevikus vallandub Kolmas maailmasõda? Jah.
Kas Kolmas maailmasõda algab peale esimest kahtekümmend aastat? Ei. 30? Ei. 40? Ei. 50? Jah.
Kas Kolmandas maailmasõjas hukkub rohkem inimesi kui Teises maailmasõjas? Jah.
Kas Eesti astub sõtta, olles üks jagu osapooltest? Jah.
Kas Eesti on üks vastastest Venemaale? Jah.
Kas Saksamaa osaleb samuti Kolmandas maailmasõjas? Jah.
Kas selles sõjas osaleb alla kahekümne riigi? Ei. 30? Jah.
Kas selle sõja tanner on peamiselt Euroopa pinnal? Jah.
Kas nafta saab maapõuest otsa lähima kolmekümne aasta jooksul? Ei. 40? Ei. 50? Jah.
Kas üks Kolmanda maailmasõja puhkemise põhjustest on nafta leiukohad? Nii ja naa.
Mis siis saab kui peaga vastu seina joosta?
Mina tean, sest kogesin seda umbes pool tundi tagasi. Jooksin ühest maha jäetud majast välja, kuid ei pannud eesolevat seina tähele, sest ruumis varitses hämarjane pimedus. Hetkega tundsin, et mu pea on justkui kummipall, mis hooga seinale visates kiiresti tagasi põrkab. Õnneks ei viskanud pilti täielikult taskusse ja suutsin oiates omal jalal koju kõndida. Mul on nii valus, meeletult valus. Liiga valus. Oooooh!
Tänase päeva märksõnaks on "grillimine".
Lõunast pärastlõunani grillisime isa ja tema abilistega saunale katuse pealesaamise puhul. Ma tundsin ennast nii täiskasvanuna, kui ta pakkus mulle koduõlut juua. Mulle maitses see.
Mida rohkem ma isaga aega koos veedan, seda enam tunnen oma armastust tema vastu. Ma tõesti ARMASTAN teda. Ja koduõlle sissejootmisel pole sellega midagi pistmist. Ta on nii huvitav, sügav, mõistev, elukogenud, lõbus - ta võib panna terve saalitäis inimesi naerust lõkkama. Ta ütleb, et ta on sisseelaja, kuid pealtnäha tundub olevat tõeline ekstravert, esineja, näitleja, kuidas iganes sobib öelda. Kõik tema head ja vead (mida ta üldsegi mitte ei varja), teevad temast Madsa - maailma parima isa ja sõbra. Ma olen temasse väga kiindunud, isegi liiga kiindunud.
Ooh, ma armastan, armastan, armastan!
Õhtu veeretasime öhe Kata-Mannu aias koos Kata-Mannu ja Siimuga. Grillisime ja sõime ja jõime kohvi ja suitsetasime ja istusime lõkke ääres. Nii palju juttu, tänu millele suurenes minu usk paranormaalsusesse (ma arvan, et tähenduselt peaks see sõna OK olema). Minu pendel, mis keerutab tõtt (päriselt!), igasuguste vaimude väljakutsumised, hea ja halb energia, juhused, mis ei minu vaatevinklist ei ole juhused, vaid saatuse käigud...
Läbi rääkimise tunnen, kuidas avastan iseennast, oma isikliku maailma salapäraseid paiku.
Igatahes see õdus grillõhtu oli väga-väga tore. Väga tore.
Kuigi mind aeg-ajalt heidutavad masendavad mõtted, tunnen siiski, et elu on ilus. Ehk need neetud mõtted ongi täpiks i-le... Ma võiksin isegi öelda, et ma olen... õnnelik!
Üksildus muutub rõhuvaks. "Mul ei ole inimesi," ütlen ma, kuigi tegelikult on... Suhtlen nendega peaaegu igal päeval. Lihtsalt... See ei ole see.
Mulle on alati meeldinud olla üksi, mitte üksildane, sest siis tunnen täiuslikust endas ja mind ümbritsevas. Praegu olen aga üksi JA üksildane. Rusuv.
Ma ei tea, kas viga on minus või teistes... Või puhtalt liigses mõtlemises. Või loobumises sõber Suitsust.
5 päeva, TERVELT 5 PÄEVA, pole ma suitsetanud, ma suudan ennast üllatada. Kõiki järgnevaid päevi võib juba punasteks päevadeks ristida, sest tõesti, jah, ma teen praegu imet.
Läbi. Suvi on läbi. Ongi kõik.
