Ma olen üks sellistest, kes mõtleb: "Minuga see ei juhtu".Oletame, et kõõlun hoolimatult kuskil katuseserval, olen teadlik ohust, mis mind ümbritseb. Ma võiksin ju koperdada - see on minulik... Ma võiksin ju libastuda või saada ehmatatud mõnelt hiiglasuurelt ämblikult, kukkuda alla. Seal on sada varianti, mis võiks juhtuda. Alati, ALATI ütlen endale mõtteis: "Okei, Saatus, kui mind siia enam vaja pole, kui minu saatuseks on surra nii noorelt, kui minu alla kukkumine on millekski hea või vajalik, siis aga palun, kukutagi mind alla... Või tõesta veelkord, et selles maailmas on minu koht, mida kellegi teisega täita ei saa."
Sisimas olen enam kui kindel, et ma ei kuku alla, see ei juhtu minuga. Ei saa lihtsalt juhtuda. Minuga ei juhtu ju kunagi. See oleks nagu mõne jumaliku seaduse eiramine, KUI juhtuks. Mõtlen seda lauset vaid kindluse saamiseks ja enese rahustamiseks... Mõtlen, et tunduda iseenda jaoks eriline kui katuselt eluga olen alla tulnud. Et saaksin turvatunnet - Saatus hoiab mind. Kusjuures minevikku vaadates hoiab ta mind kui kullatükki, aga sellest ei viitsi lähemalt rääkida. Liiga pikk jutt.
Loogiliselt võttes peaksin elama õnnelikku elu - ma olen 24 tundi ööpäevas nädalaringselt päästetud... Elangi õnnelikku elu... vahepeal. Näiteks täna. Arvatavasti ka homme ja ülehomme ja üleülehomme ja üleüleülehomme. Varsti tuleb jälle mõõn (peale tõusu järgneb mõõn). Praegu tunnen ennast väga-väga hästi.
Tõusud ja mõõnad
Kui on mõõnaperiood, võib olla muresid kui tahes vähe ja kui tahes tühiseid. Alalõpmata on tunne, et upun neisse, kuigi tegelikult saavad jalalabad vaevalt nendega kaetud. Kuid on ka mõõnasid, mil muresid on üle pea. Kui ujuma õppida ei suuda või ei taha, on järele jäänud vaid hetk uppumiseni. Surmani.
Kui on tõusuperiood, siis pole vahet kas, muresid on alla põlvede või üle põlvede, sügavus olgu kasvõi võrdväärne Mariaani süvikule Vaikses ookeanis, ma ujun, kusjuures täie rõõmu ja lustiga. "Oh, vahi, laine tuli, aga mis sellest, ma ju ikka veel ujun, ma ju ikka veel hoian pead pinnast kõrgemal, ma ju ikka veel imetlen päikest, mis sest, et see iga päev samasugune on. See on ilus ja muu ei loegi!"
Meri on mulle saanud südamelähedaseks viimasest käigust Pärnusse. Kui ma ükskord suureks kasvan... sooviksin elada just Pärnus, paari sammu kaugusel merest, kartmata võimalikke üleujutusi. Ma olen ju kaitstud...
No comments:
Post a Comment