Action, action, action

Reede: pidu ---> kätš Birgiti ja Evely vahel. Küll oli lõbus vaadata seda juustest tirimist ja küüntega näo lõhki tõmbamist.
Laupäeval: katlamajas ---> kaklus Venku ja Taivo vahel. Venkul silm rullis.
Pühapäev: none.
Esmaspäev: Võnnu JÄLLE teles. Reporter käis Võnnus. MIND INTERVJUEERITI! Ja Manni ja Virvet kaa. Nii äge.


Lühikokkuvõte üheksandast veebruarist.

Koolis oli tore. Ei olnud midagi hullu st suht lebo.

Peale kooli kõndisin kirikumäele, nautisin kevadist päikest, mis mu näole langes. Linnud laulsid. Kevad, tule ometi täielikult pärale, palun, ära viivita!

Hiljem läksin koju ja ema ütles, et Reporter on Võnnus, maja nr 13 ees. Läksin siis vaatama, mis värk on. Vaata aga imet, nägin selle maja eest kõndides ühes korteris teletöötajaid. Helistasin ruttu Mannile, et ta kohe maja nr 13 ette tuleks. Mann oli peagi kohal. Ootasime siis tolle maja trepikoja ees, millal teletöötajad välisuksest välja tulevad. Kuulsin kedagi trepist alla sammumas. Hakkasin välisust lahti tõmbama, et vaadata, kes tuleb, ...ja PAUHHH, pikali maas, endal naerust kõht kõveras. Tõusin püsti ja nägin, et see, keda ma kuulsin trepist alla tulemas, olidki need teletöötajad. Räme mark. Hahaahaaa, nagu... uskumatu. Ma ikka oskan. Hahaahaa...
Pärast seiklesime Võnnu kesklinna poole. Kohtasime Virvet ja jäime juttu rääkima. Nägime, et reporterid intervjueerisid bussijaamas olevat joodikut. Itsitasime seal kolmekesi. Teletöötajad märkasid meid ja tulid joodiku juurest meie poole. Mm... väike intervjuu. Igasugused lollid küsimused...

Õhtul käisin teatris... täielik mõttetus. Teater oli nii igav kui üldse olla saab. Vaheajal käisime Virvega poes ja ostsime šokolaadi ja siidrit, mida hakkasin hiljem teatrisaalis hävitama. Nii naljakas oli. Me oleme matsid. Endalgi hakkab häbi.
Peale teatrit hüppasin korraks katlmajast läbi, läksin koju, ja siin ma nüüd olen.

Nii palju on viimase nelja päeva jooksul juhtunud... nii lahe. Ma armastan keevat elu. Mm... Kõik on hästi.