Eile oli lõpetamine. Kõik oli ilus ja hea.Pidasin kõnet, mida pidades hakkasin hullupööra värisema, kuigi enne lavale minekut ei olnud mitte mingisugust närveldamist.
Ja siis pärast kui sõime klassikaaslaste ja lapsevanematega torti... Nii hea oli kallistada. Ma pole vist mitte kunagi varem saanud nii palju soojasid kallistusi kui ma eile sain.
Pildistamised ära pildistatud ja klassikaaslastega hüvasti jäetud, läksin koos sugulastega minu poole. Sünnipäev ja lõpetamine ühes peos siis seekord.
Ja kui sai ka sugulastega hüvasti jäetud, läksin kirikumäele käsikäes šampusega ning pokaaliga tähistama üheksanda klassi lõpetamist. Ümber olid veel mõned tüübid, aga seda lõbusam.
Ma avastasin, et need päevad, mis peaksid olema erilised (sünnipäev, lõpetamine), pole seda üldse mitte, kuid päevad, kus ma olen ainult koos oma mõtetega, paki suitsu ja meeleolule vastava ilmaga, on seda.
Ning ma kardan... et see suvi tuleb selline nagu oli eelminegi - üks õlu teise otsa. Ja üksindaolemisdoosid jäävad saamata. Kui peaks minema nii nagu kardan, siis võib juba praegu lüüa surnuaiale risti, mälestamaks minu 2009. aasta suve, mis tulekul ebaeriline ja pungil mõttetustest.
Kui vaid suudaksin elada õhust ja kunstist, siis elaksin parimat inimesele antud elu.
Hetkel on poole peal pilt, kus üksik naine nõjatub puule ja teda ümbritseb... müstilisus. Pilt on mõjutatud fotost, mida võid imetleda sissekande alguses.
Ja teine pilt, mis poole peal on, on autoportree, mida ma enam kuidagi käsile ei suuda võtta. Ma arvan, et las ta jäädagi nii nagu ta on, sest kunst on eelkõige kunstis kunsti näha. Mina näen poolikus pildis kunsti.
Muide, ma ostsin endale joonistamisvihiku, kuhu hakkan kritseldama justnimelt paljaid inimesi. See olnud läbi aegade mu meelistegevus.
Surnuaias on üks rist mu surnud unistustele ja lootustele.
ReplyDelete