Nataša

Kakkusin oma toa seintelt maha kõik joonistused ja maalid ning võtsin enesele ülesandeks täita seinad uuesti, uue kunstiga. Liiga pikalt olen tühja passinud, ometi oleks ju tore, kui tegeleksin sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.

Praeguseks hetkeks ilutseb keskseinal noordaam salkus juuste, näoilmel on vastikustunne ja viha kombinatsioon ning erk huulepulk valgunud üle vasakpoolse huulenurga. Ta on Nataša, kuid mitte venelane, ta on eestlane, Nataša nimeks oma sundameti pärast... "Ooh, Nataša, Nataša..."
Ta olemus rikutud. Kellegi käejäljed tuksuvad valusalt tema pihal... Ta on hullunud oma kambris, kus pole aknaid. Varvastelt jalutavad üle prussakad. Pea sügeleb täidest. Keegi ei hooli tema heaolu pärast, tähtis on vaid kena näolapp ja tunnused, mis teevad ta naiseks.
Varahommikul hoiab paremas käes teravat naela, mis lahti võetud mädaneva koiku külest. Tõmbab sellega üle vastaskäe randme. Tõmbab veel ja veel palju-palju kordi. Viimane lootus vaid see, et ta pääseks Paradiisi.

---


Chalice - Minu inimesed
Vot see on tõeline laul.
...
Tean, kes olen, kui mäletan, kes olin.
...
Elan, mitte ei võta ainult ruumi.
...
Iga päev näen, mis koht on maailm.
...

Nii ongi. Ja nii peabki olema.

Homicide

Kogu Lääne tsivilisatsioon on üles ehitatud ELULE, rääkimata kohtusüsteemist, MÕRV on kõige õudsam kuritegu. (Kadri Kõusaarelt)
"Kuid kas on olemas elu enne surma?" küsis keegi filosoof.


Surm võib ju olla tee elule. Võiks. Kui surm on tee elule, siis mõrv on kõige õudsam kuritegu?

Good, real good

Jõin ennast purju. Jõin ennast segi.
Jah, vot joomise abil saan teha kõike, mida tahan, öelda kõike... sest keegi ei solvu mu peale, juhul, kui ollakse ise ka purjus. Nad ainult naeravad minu lollakuse üle, minu lollide ütlemiste peale. Mina naeran selle peale, et nemad naeravad. Ja see on nii hea, SEE ON NII HEA! Vaba voli kõigele... kõigile.
Ma tunnen ennast nii hästi, kuigi kainus on juba haamriga pähe löödud. Ma olin see, kes lõuna ajal tundus jäävat unistustesse. Kuigi see ei ole kena, et tarvitasin minule keelatud ained... saavutamaks...
Olin lahkumas joomlaste seast, player'ist käis laul... mingi laul. Nutmapuhk. Kõik oli ju nii hästi, nii tore. Kuid samas kurb... Mattusin laine alla, kus oli nii õnne kui kurbust... Siirast kurbust, ilusat kurbust, sama palju kui rõõmu.
Üle pika aja tundsin ennast mugavalt võnnukate seltskonnas... vabalt... See ei ole OK, see on liigagi halb, sest ma ju ei taha naasta tagasi sinna punkti, kus olin aasta aega tagasi.

Ma haisen... lõhnan.
Kuidagi naljakas on kõik...

Untruthful

Ma ei tee seda, mida tahan... Ma ei ütle seda, mida tahan. Tundun endale nii võltslikuna, ahistatuna iseenese viisakusest. Räägin inimestega VIISAKUSEST, viisakalt, mitte avaldades oma kriitilist arvamust, mis võiks korrakski riivata suhtluspartneri olemust. Üritades mitte kellelegi haiget teha. Surudes maha oma hetkeemotsioonidest tingitud viha... Kui tahaksin öelda teravalt välja kõik, mida mõtlen, inimestele... kellele ma silmakirjalikkuses sarnanen...
Aga... kui ütleksin ja teeksin kõike, mida tahan, kaotaksin ilmselgelt tuttavaid/sõpru, saaksin endale palju viha, sest nad ei mõistaks mind, minu üritust olla üdinisti aus. Seda ma ju ei taha? Ütlete, et mõistate. TE EI MÕISTA!

MIS ON PRAEGU?
Häbiväärne võltslikkus.
Ma vihkan seda.
See neetud valelikkus! Läbi valelikkuse hoitud kohad seltskondades... et mitte muutuda eraklikuks. Heidikuks. Olla kohata on tekkinud minu uueks hirmuks, miks?
Ma vajun põhja iseenda ees.

Masendav.
Masendav hala.

Nothing

Aeg on liiga suhteline. Kord läheb see ülikiiresti, märkamatult, teinekord venib ja venib ja venib... Venib just siis kui on igav või seest on midagi korrast ära.
Viimasel ajal on aeg kotkatiibadega lendanud. See kiirus on hämmastav. Naljakas, et pool suve olen suutnud põhimõtteliselt tühja vaadata, ilma suurema tegevuseta, igavledes, vaevumata endale tegevust otsima. Toimus püssipauk ja päev on nii ära sisustatud kõikvõimalikest tegevustest - alates raamatu lugemisega lõpetades rännakuga Imedemaale.
See Imedemaa... See ei olnud nii ilus, lilleline ja meeldiv kui arvate. Pigem hirmus, surisev, hetkeliste pimedustega ja võitlemine hinge eest minu kurja kaksikõe Helenaga.

Kessu... olen veetnud temaga koos viimased päevad. Ääretult huvitav inimene. Räägib palju, väga palju, kuid ta jutt on nii köitev. Kessu pani mind mõtlema elu hapruse üle... Kui lihtsalt võib tegelikult käest minna. Vaid üks väär tegu...
Ta andis mulle idee, mille elluviimisel saab olema mu elu suurel määral muudetud. Ja seda ma ometi tahangi? Olen kõikse aeg tahtnud, eks ju?!

Ma ei ole kordagi kirjutanud, et mu rinna peal asetses neet, nädal-paar tagasi. Ometi oli see nii tähtis, et pean selle kasvõi nüüd ära mainima.

Pildil on täht Päike ja pildil on VV Cephei A, mis on samuti täht, kuid märgatavalt suurem. Päike oleks nagu tühine kui üks eemaldamata jäänud väike karvanääps Su säärel. Kui väike on siis planeet Maa? Liiga väike. Päikese läbimõõt on 109 Maa läbimõõtu.
Teadagi, Maal elavad inimesed, meie, kes sisemuses arvavad, et kõik, absoluutselt kõik, tiirleb ümber neite (kuigi teadus näitab vastupidiselt, arvavad nad seda ikka). Meie, kes me pole MITTE MIDAGI nende suuruste kõrval... Labane, kas pole?
Mõleda vaid, kui väiksed me oleme, mõelda vaid. Meie probleeme pole ollagi, meie õnnehetked on tühisus. Milleks siis üldse... ... ... ... ... ...?
Ma ei aenda kedagi ennast või teist tapma, pole vaja, mis sest, et Sinu ega minu elu pole MITTE MIDAGI. Eelmises postituses kirjutasin: elu mõte on elada. Lihtsalt kõik see, kuidas me heietame - sõna otseses mõttes - mõttetuste üle... See on omajagu paratamatus aga ka äärmiselt nõme. Igal hetkel võib tabada Miski meie Maad ja hävitada kõik, samal ajal kui näiteks Sina loed seda kirjutist ja lähed endast välja minu arusaamade pärast, kuigi tegelikult pole see tekst MITTE MIDAGI, maailmamastaabis.
KUI on planeet Maa on ainus, millel on koha sisse võtnud ELU, oleks see ääretult suur ruumi raiskamine. Mu sisetunnne ütleb, et elu on veel kuskil... Peab olema. Meie ei saa olla ainukesed, vaid meie päralt ei saa olla terve Universum, oh ei, ma ei usu.
Minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.
Ma kirjutan veelkord: minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.

Point of life

Hüppad, hüppad hästi kõrgele. Puutud tühise hetke varvastega veepinda. Vaid üks hetk juurde, kui oled juba ülenisti vees. Sa vajud aina sügavamale, aina sügavamale. Valgus hägustub. Sulle on jäänud kaks varjanti - hakkad triivima oma neetult siivutute kätega pinnale või lased olla nii nagu on... hingad seda, mida on hingata, pingutamata valguse poole. Andudes kogu oma kehaga põhjale... Magada oma ajas liivaluidete peal, lainete all, kindlalt. Või naasta tagasi argielu juurde... argiste probleemide ja argiste rõõmude juurde. Maisesse maailma.


Mis on elu mõte?

Elada.

Good enough

Hommikupoolikust lõunani lebasin kiirustamata voodis.

Lõunast õhtuni istusin koos Manniga katusel. Arvatavasti saab nii, nagu siis, olema kõik päevad, mis lähima kuue kuu sisse mahuvad...

Õhtust ööseni olin Mellistes. Mängisin võrkpalli, ujusin ja olin niismaa lahe. Tundsin erilist rõõmu olemast naissoost. Tähelepanu igal astutud sammul, igal ütlemisel, igal näoilmel... Ja see nii kuradima palju meeldis mulle!

Eile käisin Tartus. Naljakas, et mida suurema rahvamassi sees ma viibin, seda üksildasemana end tunnen. Istusin Emajõe pervel oleva pingi peal ja jälgisin labaselt inimesi, kes minust mööda kõndisid. Umbes viiskümmend protsenti neist vaatasid mu põlvikuid. Tähelepanu, jess!

Kõik on olnud ebanormaalselt OK. Liiga ilus on, liiga suvi on. Oh, ma armastan. Päike, Road Trippin' ja jalgratas, mitte midagi muud polegi vaja, et tunda ennast äraütlemata hästi.
Jah, jah, jah, ma armusin (JÄLLE) elusse, ooh, ma olen joobunud, armastusest, mm, kui hea, nii ilus ja tore ja liblikaline...

Ülalolev pilt räägib totaalselt minu eest.

Being myself?

Hakkasin mõtlema, et... kas ma olen ikka see, kes olen. Minevikku tagasi vaadates on selline tunne, et olen olnud kohati üpriski võlts ja etteplaneeritud (nagu näidendites, kus peab just kästud ajal just kästud lauset ütlema just kästud viisil)... Ma pole vistist julgenud OLLA nii, nagu hing räägib, vaid üritanud käituda endale kehtestatud moraalinormide järgi ühiskonna ees (moraalsus pole mulle eriti tugev pool).
Kuid kui vaatan teisiti, siis olen öelnud alati oma arvamuse, mis sest, et lähedastematele leebemalt kui võõrastele.
Ma pole kartnud hiilata. Aga see, kas ma olen hiilganud ISEENDANA... see on juba omaette raske, väga raske küsimus.
Inimene on selline, milliseks ta end mõtleb. Ma ei taha mõelda, ma tahan olla, kartmata.
Tead, ma järjest rohkem veendun selles, et ei tunne end piisavalt hästi. Mina, kes olen (arvatavasti) tundunud enesekindlana, samas ettearvamatult kriitilisena väljaspool mind olevate asjade üle, liiga julge rääkides ja tegutsedes, heietab nüüd sellest, kas ta on see, kes on või keegi muu... Mina, kes olen kaaslaste silmis enesekindel, pole eneses kindel, enese pärislikuses kindel.

Nii kohutav on vaadata, kuidas terve inimkond on järgib ühtedel põhimõtetel hierarhiat. Ja erandid, kes seda ei tee, on hullud või eraldatuses elavad heidikud. Olen üks hierarhiale allutatudest, mis võib tähendada, et mul ei olegi mul võimalik olla sada protsenti see, kes olen. Vähemalt ei saa ma teha sada protsenti seda, mida tahan.
Samas keda kotib see kuradi allumissüsteem? Mina olen mina, ja (ennatuslikult) elan ainult ühe korra.

Ah, mida rohkem ma sellest teemast jauran, seda rohkem tekib tunne, et mu sees on liiga suur segadus koristamiseks. Ma vist mõtlen liiga palju. Kõige olulisem ju siiski see, et elult saavad sama palju nii massimõrvar kui Ema Teresa - surma. Ja tähtuselt teine on hea muusika.

Sea

Kaks päeva Pärnus.

Heites seljast riided ja tormates merre, tekkis kahtlus reaalsuse üle. Kõik oleks olnud justkui... unistuses... või unenäos. Päike lõõmas, meretuul puhus üles laineid, milledel seilasin madratsiga. Nautisin õõtsumist, mis ka maismaal olles järele ei jätnud.

Olen armunud meresse. Minu tunded on justkui tuul, mis hoovab vete kohal ja lükkab prahi kaldasse, et saaksime olla kahekesi, kahekesi...
Merel möllavad lained matsid mind, olles minu enda tunded. Sain üheks tunnetega.

Sain üheks merega.

She

Tema hommikud algavad kõlarite ühendamisega elektrivõrguga ja harjumuspärase kange kohviga, milles on nii suhkrut, kui piima.
Tavaliselt veedab esimese osa päevast oma toas (nagu enamus osadest päevas), võib ka juhtuda, et on viitsinud oma uneleva tagumiku tööle vedada.
Kui kell on tiksumas ühe peale, on ta töölt koju jõudnud, ja kui tööle juhuslikult ei läinud, on endiselt oma toas, aga mitte tegeledes intelligentsiga, vaid oma välimusega. Tal kulub selleks tund, sest kiirustab ebaloomulikult harva.
Kesklõuna on just see aeg, mil tekib tihk õue ronida - vanast harjumusest, kui veel kirglik suitsetaja oli. Enam ta ei käi verre nikotiiniannuseid süstimas, vaid ajaviiteks jalutamas. Kuna tal pole mp3-e, algab väljas olles meeletu igatsus muusika järgi, mis ta jalad koduteele seavad.
Koju tagasi jõudes sööb arvatavasti kõhu täis ning seejärel andub mõnele raamatule. Kuna raamatud väsitavad teda, hakkab silm tahtmatult looja vajuma, mis on märk sellest, et on aeg endale järjekordne kohv keeta.
Õhtuks jõuab pererahvas koju, mis suunab teda sulgema end veel kindlamalt oma tuppa, et mitte kellegagi kokku puutuda.
Lebab voodil, silitab varbaga oma jämedat sääremarja.
Piina korral käib wagen toilet'is või külmkappi vägistamas, televiisor teda ei köida.
Kui õues on meeldiv ilm, on ta seal ööni.
Ta arvab, et talle polegi vaja mitte midagi muud peale kohvi, hea muusika ja oma toa, mis on justkui kindluseks kõigele tema sees olevale. Hea küll, paar suitsu oleksid kaa tarvilikud, sest päris lahti pole ta nende järgi ihalemisest ikka veel saanud, olgem' ausad - vahel elab ta lihtsalt kujutelmades.

Sedaviisi mööduvad kõik tema suvepäevad. Aga ta ei kurda. Kui keegi temalt küsiks: "Olla või mitte olla?," siis ta vastaks südamerahuga: "Olla."

Pleasure

Ma pole vist kunagi varem pööranud tähelepanu oskusele nautida. See on olnud kuskil mu sees ja iseenesestmõistetav.
Nautima.
Nauding.
Naudinguga kaasnevad emotsioonid.

Tänane päev on olnud erilisem kui kõik eelmised päevad, mis viimase nädala sisse mahtunud. Tööle ei läinud. Ma ei suutnud, ma vihkan! See-eest sain ennast korralikult välja magada ja kiirustamata äratada ennast kohvi ja lauluga When it's Cold I'd Like To Die. Üle pika aja suutsin kohvi joomist nautida. Ma ei tea, mis mind mõni aeg varem selles takistas... Üleüldse, ei suutnud ma midagi nautida. Kõik oli nii tühi, nii kõle. On toimunud tagasipööre paremuse poole. Ma olen õnnelik selle üle.
Lõuna-aal' lugesin kodus raamatut. Placebo saatel. Nautisin seda.
Pärastlõunal käisin Katusel. Lugesin ka seal, vihma saatel. Märgsusest tingituna mitte eriti kaua. Nautisin vihma. Nautisin loodust. Nautisin oma olekut ja seda, et ma olen võimeline jälle nautima.
MA NAUTISIN!

Tunnen end nii hästi. Ei hakka üritamagi kirja panna, mida olen tänase päeva jooksul ära tundnud, sest häid tundeid on raske, kui mitte võimatu, sõnadesse panna.

?

Metafüüsilisemat sorti inimesed teevad muid tegevusi, et mitte mõelda surmast, lihtsakoelisemad inimesed selleks, et mitte mõelda seksist.

Kadri Kõusaar

Terrible me

See pole VIST normaalne, kui minu jaoks võrdsustuvad Lähis-Ida paanilised kriisid ja suitsiidterroristid ning Aafrika koolijutside seks-orjadeks röövimine minu probleemiga - ja minu probleem omakorda taandus samaks mõttetu filmiga, kus neis kohtates, kui kinos olevad kaasvaatajad naersid, mina seda ei suutnud, ja kui mina naersin, ei teinud seda nemad.
Aga tegelikult... mis mulle ikka teadmisest, kuidas-millal-kus mõni enesetaputerrorist pommi lõhkema pani või mitu tüdrukut mõnest III maailma koolist turulettidele, kiimas onudele priimaks kaubaks viidi. Ma ei puutu nendesse probleemidesse.
Minu maailm peaks olema Mina, MINU Probleemid ja Minu Meeleolud, mitte kedagi ega midagi muud sinna (põhimõtteliselt) vaja pole.
P.S. Lähedased kuuluvad "probleemide" alla (üldse mitte halva poolest - nende mure on minu mure, nende rõõm on minu rõõm). Kui olete minu blogi ka varasemalt lugenud, peaksite teadma, mida mulle tähendab sõna "lähedased" (et ei tekiks hiljem vastuolusid minu käitumise ja selle jutu suhtes).
JA MIS SIIS, kui pean enese hädasid tähtsamaks, kui teisel pool maakera elavate omasid? Milleks vaevata oma pead võõraste jamadega?
JA MIS SIIS, kui ma usun siiralt õiglusesse, ja tasakaalsusesse - ju siis saavad inimesed oma piinade eest kas maises või taevases ilmas selle eest tasu?
JA MIS SIIS, kui Sa arvad selle teksti põhjal minust nagu jultunud tüdrukust, kes on elus nii kibestunud, nii kibestunud ning peab ennast maailma nabaks (kuigi õigupoolest olengi ma seda iseendale).
JA MIS SIIS? - see küsimus on parim, mida üldse kunagi välja öeldud. See küsimus tekitab minus sügavat pohhuismi. See küsimus on tee boheemsusele.
Võib-olla peaksin küsima ka enda probleeme tajudes: "JA MIS SIIS?", et neist üle olla, mitte vaid hädade üle, mis varitsevad teisi.
JA MIS SIIS, kui ma seda ei tee? Hah.

JA MIS SIIS? - see hävitab kõik. See hävitab päikesesära. See hävitab kõuekõmina.
JA MIS SIIS? - see küsimus viib elavikust igavikku. Nõukogude kriminaalkoodeks oli JA MIS SIIS valguses metafüüsilisem kirjutis üldse: 25 dollari omamise eest sai sama palju kui mõrva eest. Geniaalne! Ka pole niimoodi ka... igavikus?
JA MIS SIIS? - see on suund rahule.


Mind on seda kirjutama ajendanud raamat "Vaba tõus" Kadri Kõusaarelt.
Ma ei tea, kas mu laused selles tekstis on olnud liiga pikad ja keerulised, arusaamatud, kuid siiralt loodan, et sain edasi antud selle sõnumi, mis on mitu päeva peas pakitsenud.

Etno

Laulupidu.
Kas olete kunagi mõelnud, et mis tunne võiks olla, kui laulda koos kümnete-kümnete tuhandete eestlasega Eesti hümni?
See on võimas. See on ahhetamapanev. Mitte ükski koor üksi ei suuda laulda sellise paueriga, sellist fiilingut andvalt kui need kodanikud, kes võtsid kohustuseks end laulupeole vedada ja laulda koos hümni.
Armastan teid, eestlased, armastan teid, hoolimata teie tüdimust näitavatest mordadest ja sellest, et teie lemmiktoit on teine eestlane.

Eile hommikul sõitsin koos mõningate sugulastega Tallinnasse. Seiklesime linna peal. Ostsime maitselt meeldejäävaid mandleid. Sõime äärmiselt halbu spagette. Vaatasime rongkäiku. Oh neid naeratusi ja hõikeid. Läksime laulukaare juurde. Laulukaar oli suurem kui piltidelt olema tundus. Nägin korraga nii palju inimesi kui ma kunagi varem näinud pole. Kuulasin laulmist - hümni laulmist. Kõik muu oli laulupeol seoses lauludega jama. Kerge etno-põlvikute ostmine. Tartusse sõitmine. Magamine üksinda ülisuures, ülipehmes voodis, mis pakkus nii kuradima hea und.
Hommik oli ilus. Sõin oma mõningate sugulastega hommikusööki ilusas-hubases-kallis keskkonnas. Me sõime kõik KOOS. Seda kommet minu perekonnas pole. Ega tahakski. Aga nendega oli hea süüa KOOS. Hiljem veidike logelemist. Jõudsin napilt kojuviiva bussi peale.

Õhtul läksin paari klassiõega Issaku järve äärde vesipiipu tõmbama. See ei tahtnud eriti hästi edeneda. Aega viita oli siiski hea. Hiljem läksime külla ühele klassiõdedest. Jõime kohvi, jätkasime vessari popsutamist, mis siis läks juba libedamalt.



Võib-olla ma ei taha enam olla suitsetaja.
Peaks piirama.