Being myself?

Hakkasin mõtlema, et... kas ma olen ikka see, kes olen. Minevikku tagasi vaadates on selline tunne, et olen olnud kohati üpriski võlts ja etteplaneeritud (nagu näidendites, kus peab just kästud ajal just kästud lauset ütlema just kästud viisil)... Ma pole vistist julgenud OLLA nii, nagu hing räägib, vaid üritanud käituda endale kehtestatud moraalinormide järgi ühiskonna ees (moraalsus pole mulle eriti tugev pool).
Kuid kui vaatan teisiti, siis olen öelnud alati oma arvamuse, mis sest, et lähedastematele leebemalt kui võõrastele.
Ma pole kartnud hiilata. Aga see, kas ma olen hiilganud ISEENDANA... see on juba omaette raske, väga raske küsimus.
Inimene on selline, milliseks ta end mõtleb. Ma ei taha mõelda, ma tahan olla, kartmata.
Tead, ma järjest rohkem veendun selles, et ei tunne end piisavalt hästi. Mina, kes olen (arvatavasti) tundunud enesekindlana, samas ettearvamatult kriitilisena väljaspool mind olevate asjade üle, liiga julge rääkides ja tegutsedes, heietab nüüd sellest, kas ta on see, kes on või keegi muu... Mina, kes olen kaaslaste silmis enesekindel, pole eneses kindel, enese pärislikuses kindel.

Nii kohutav on vaadata, kuidas terve inimkond on järgib ühtedel põhimõtetel hierarhiat. Ja erandid, kes seda ei tee, on hullud või eraldatuses elavad heidikud. Olen üks hierarhiale allutatudest, mis võib tähendada, et mul ei olegi mul võimalik olla sada protsenti see, kes olen. Vähemalt ei saa ma teha sada protsenti seda, mida tahan.
Samas keda kotib see kuradi allumissüsteem? Mina olen mina, ja (ennatuslikult) elan ainult ühe korra.

Ah, mida rohkem ma sellest teemast jauran, seda rohkem tekib tunne, et mu sees on liiga suur segadus koristamiseks. Ma vist mõtlen liiga palju. Kõige olulisem ju siiski see, et elult saavad sama palju nii massimõrvar kui Ema Teresa - surma. Ja tähtuselt teine on hea muusika.