Laugh

Oooh, ma olen viimastel päevadel nii palju naernud, NII PALJU! Vahel tunnen end olevat lämbumisohus, sest pole naermisest tingitult suuteline laadima kopsudesse uut õhku. Viskan ennast pikali, lihtsalt irvitan kogust südamest, kõhulihased valutavad, õhupaunad valutavad, põsed valutavad, kuid naeran, sest on naljakas, nii kuradima naljakas, isegi see on naljakas, et valutan. See on hea, see on nii hea!

---

Miks küll, miks küll ma loodan igal - IGAL - õhtul, et homne päev tuleb ilusam kui ta oli seda täna? Siis olen tegusam ja värskem, puhanum, õnnelikum, inspireeritum... Kunagi ei ole homne seda. Ma olen nii rahulolematu möödunud päevade üle, olenemata sellest, mida korda saatsin. Alati jääb midagi, midagigi, vajaka.

Avastasin, et viimasel ajal näen asjades liiga palju negatiivset. Positiivsus on teisejärguline, vähem rõhutatud. Näiteks minult küsiti, et kuidas mu suvi on läinud... Vastasin tülpinult umbes niiviisi: "See suvi on olnud mõttetu, ja seda sõna otseses mõttes. Kuskil pole käinud, midagi pole näinud, raha pole, mul on ainult see neetud Võnnu, Võnnu, Võnnu! Pole olnud mitte midagi erilist, kõik, mis ma teinud olen, on olnud tühja vaatamine."
Kas saab olla veel jubedamat vastust? Vist saab küll... "Suvi on olnud väga tragöödiline - kodu põles maha, õed-vennad jäid tulevangi. Sellepärast hakkasid vanemad jooma ja kuu aega hiljem sõitis purjus ema autoga vastu puud, sõitis end igaveseks voodihaigeks ja peast põrunuks. Isa - temal on läinud kõige halvemini - ta kaotas oma pea, kui sattus peale minu katsele enesetappu teha. Paps pööras täiesti ära ja hüppas üle rõdu ääre, selg ees. Kuid vahi imet, ta ei heitnudki, vaid piinles paar nädalat KOHUTAVATES valudes. Peale seda ta alles suri. Ah see kaa veel, et ma olen üle kogu keha täis põletusarme tulekahjust, millest ennist rääkisin, mäletad? Muide, mind tahetakse valgesse kartsarisse panna, sest ma olevat hüsteerik, aga noh... ELAB ÜLE."

Tegelikult... kui ma mõtlen nüüd, kui mu tuju on enam-vähem, siis ka mu suvi on olnud enam-vähem. Võiks öelda, et positiivne ja negatiivne on olnud tasakaalus.

Hea... mis on olnud veel hea peale naeru? Need paljud lõbusad läbud teatud seltskonnaga on olnud head, päikeselised ilmad, lihaküpsetamisõhtud, Road tripping'ud - nii rattaga kui ka hääletades, raamatud (eriti sellel suvel), jaanid, mu liiga avarad pluusid, kuhu kõikvõimalikud asjad sisse "kukuvad", udu, loojangud, marjad (nende söömine, mitte korjamine), HETKED, üüratult palju vaba aega, kohvised hommikud, soojus... ja nii edasi, ja nii edasi...
Halba ma välja ei too, nimelt.