Out of balance

Ma tahaksin kirjutada, et kõik on hea... Ei ole. Mõned detailid on head, kuid elu lõviosa mitte.

Naerda on hea. On olemas vaid üks inimene, kellega koos olles ma ainult naeran. Ainult. Naermine... see on nii vabastav. Üks hetk südamest naermist on parem kui olla pool aastat armunud.

Naeran oma naermised ära, lähen tuppa ja jälle matab mind see igaöine kurbuselaine... Ootan voodis und, kui järgemööda hakkab tekkima liiga palju mõtteid, mis karjuvad mu kõrva: "Mõtle mind!"

Väljas sajab vihma. Ilm on harmoonias minu tujuga. Harmoonia on hea. Placebo - Centrefolds kostub kõlaritest. Muusika on hea.

Ma ei näe enam erilisust inimestes, kelles nägin seda mõni aeg tagasi. Võib-olla ei suuda ma lihtsalt teiste vigadest läbi vaadata. Hmm... ei suudagi, väljaarvatud juhul kui oma vigu nii paaniliselt ei VARJATA (tuletagem meelde juttu mu armastatud isast, kes enda olemust ei varja... Mõistate?).


Kas kogu elu point on kanda edasi sugupuud... sigineda? Kasvada suuremaks, saada märguanne paljunemisvõimelisusest, seejärel seksida, seksida, seksida, seksida paar korda purjus pea ja preservatiivideta, alluda jumala tahtele ja hakata s i g i n e m a. Kui on jumala arvates on uus aeg veelgi paljundada, teeb ta nii, et tagataskus olev kumm saaks teatud põhjustel nii tugevalt muljutud, et asjatamisel sellest enam tolku pole. Sigineda veelgi ja veel paar korda.
Luuserist mees võiks töötada Eesti miinimumpalga peal ja mina olen ametis oma lastega, kelledest ühele kirjutati paberid mõnele kohutavale sündroomile. Kuna suren neljakümne aastaselt, jäävad lapsed pooliku kasvatusega... Luuserist (vägivaldne) isa pole neile kantseldajaks, seega lähevad lapsed tänavale ja tunnistavad end kodutuks... Aga mis vahet sel on, põhiline, et suguelundid töökorras on.
Ma loodan, et see jutt jääb vaid košmaariks.