Questions without answers

Vahel mõtlen, et milline oleks kõik siis kui kõik oleks teistmoodi läinud... Näiteks Maa poleks planeet Veenuse ja Marsi vahel, vaid suvaline kivijurakas, mis Päikese gravitatsiooniväljast mööda sõitis ja jäi mööda kosmost ringi triivima. Võib-olla oleks Maad enda ümber tiirlema pannud mõni teine täht teisel pool Linnuteed. Kas siis oleksime olemas meie?
Milline oleks kõik siis, kui maakaart oleks kujunenud teistsuguseks kui ta praegu on, või jäänud hoopiskisti ühtseks Pangeaks? Sellest tingitud eluolud ja taimede, loomade levik, nende (mitme)kesisus... Inimeste eksisteerimisel nende paigutus, ühtsus, sõjad, väljanägemine, leiutised-avastused ja nii edasi, ja nii edasi.
Milline oleks kõik siis, kui soome-ugrilased poleks end Uurali mägede tagant liigutanud, et jõuda siia, kus nad praegu on? Kui liikunud mööda teist kurssi - sügavamale idasse või hoopis Musta mere äärtele. Millised oleksime siis meie, eestlased? Milline oleks meie keel, kombed, riigikorraldus (oma riigi olemasolul), ajalugu, usk... Kas meid üldse olemas oleks? Kas me oleksime siginenud nii jõudsalt, et rahavaarv ületaks hollandlasi või afgaane?
Milline oleks kõik siis, kui Teise maailmasõja hakul jäänuks MRP salajane lisaprotokolli sisu kirjutatud teistsuguseks? Kui Eesti, Läti, Leedu oleksid okupeeritud Saksamaa poolt, ning Venemaa oleks võitnud Talvesõja Soomega. Millised oleksime me siis? Arvan, et ajalugu on igale riigile põhjatuks mõjutajaks võimalikes valdkondades nagu näiteks tabud, kirjandus, haridus, rahusvahelised suhted, majandus...
Milline oleks kõik siis, kui ükskõik kes, minu esivanematest oleks jätnud ära selle korra, millest hakkas arenema uus inimolevus... Või kui mõni minu naissoost esivanem oleks olnud aseksuaalne või aher. Kui üüratu aeg tagasi poleks need kaks ahvilaadset elukat üksteist leidnud, kes on minu sugupuus... Millised oleksin minu geenid siis, kui mind üldse oleks olemas. Milline oleksin siis, kui mul oleks teine isa või ema?
Milline oleksin siis kui esimeses klassis poleks mind tabanud auahnus, millega sundisin end lugema, lugema, lugema... teistest rohkem lugema... Olema priimus raamatute lugemises... Õppeaasta jooksul lugesin ei vähem ega rohkem kui kolmkümmend kolm raamatut otsast lõpuni. Sain selle eest tunnustust. Uhke. Kui ma poleks tahtnud olla parim lugemises, kas oleksin siis avastanud lugemise? Raamatutel on ju oma osa maailmavaate ja intelligentsi kujundamisel, arvamuste ja põhimõtete loomisel... Vähemalt minul.

Neid küsimusi on nii palju, millele mitte kunagi vastust pole võimalik saada. Kuid ma pole üldsegi kurb, et ei saa olla kõiketeadja... See ongi elu võlu - vastuseta küsimused.