skip to main |
skip to sidebar
Ma ei tunne ennast enam normaalsena. Mind ei köida enam inimesed, kes olid varem. Meelemürgid, "pulli pärast" millegi tegemine... pahandused... kõik on nii võõraks jäänud. Mind ei huvita isegi enam jutud kuidas-keegi-kellega-kus-millal joomas käis või narksi pani. Ei taha enam, ei viitsi.
Mind ei tõmba hetkel mitte miski tegemaks elu "põnevaks". Pigem istuks rahulikult oma toas, naudiks raamatuid ja muusikat. Või maaliks midagi.
Olen internetist võõrandunud. Ma ei leia siin mitte midagi head ja ma ei saa aru, mida leidsin siit varem, kui enne sööki-peale sööki siin istusin.
... Aga nii on hea. Harmooniaaaa!
Kõik tunnid on allakukkunud peale eesti keele ja ajaloo. Ma ei kannata seda igavust välja. Aeg-ajalt lõbustab mind tundide ajal Ruslan. Aga vahetunnid on koos Manniga naljakad. Peale teist vahetundi hakkan juba kodu igatsema... õigemini oma tuba, sest seal veedan ma 90% kodus oldud ajast.
Avastasin, et oma toas (ehk minu kodus) on hea olla. Heaven. Peale seda, kui ma toa ära koristasin ja paar muudatust tegin. Istuda muusika saatel diivanil, lugeda raamatut, siis raamatu kõrvale panna ja lihtsalt tühja vaadata. Vahel tuleb kass kõhule nurruma ja jääb tukkuma. Saamata püsti tõusta ja end liigutada, sest kiisu nii armsalt magab, kukun vaikselt minagi unedemaale.
Täna tuli peale kooli mu poole Mann. Tegime pidžaamaõhtu ilma pidžaamadeta. Homme kaa.
Siis tegin pannkooke, koorisin kartuleid ja läksin magama. Pärast korraks välja, mitte kauaks. Õppisin ära. Nüüd olen siin ja ootan sobivat hetke, et esivanema käest raha küsida. Peaks täna mõne pildi maalima... või siiski hoida viimaseid värve homseks või ülehomseks... ei tea, mõtleb veel.
Olen viimasel ajal tohutult aega pühendanud enese kordasaamiseks. Tegelenud vaimuga. Kuidagi korrast ära omadega. Hetki pole kaa toime pandud. Jama.
Susan Jeffers'i raamat "Tunne elust mõnu" on suurepärane! See aitab tungida veelgi sügavamale hinge, seal väheke toimetada ja teha endale õnnelikuks saamise esmaabi. Korjasin välja paar mõtet, mis on minu arust ülimad:
- Ära mõtle, et sa pead. Mõtle, et sa tahad. (Mitte, et "Ma pean ära õppima!", vaid, et "Ma tahan ära õppida!") Siis sa jäädki uskuma ennast, et sa tõesti TAHAD mingit tegevust teha, mis enne tundus olevat tüütu ja vastik.
- Tee vaid tegevusi mida sa TAHAD teha (loogika tuleb kasutusele, vaadates eelmist mõtet).
Täna oli väga teistsugune päev.
Hommikul, kell pool seitse oli äratus. Paksud riided selga, kohv ja kalapulgad kõhtu, asjad kotti ning auto peale minek. Läksime Peipsile, kalale - mina, isa, õde ja isa sõbrad (ehk minu tuttavad). Kell seitse oli autoaknast selgelt näha poolkuud. Kui sõitsime mööda mõnest jõest või tiigist, võis näha selle peegeldust jääle. Maagiline, maagiline, maagiline.
Väljas oli juba enam-vähem valge kui Peipsi järvele jõudsime. Taevas oli mõnusalt sinine ja oranž triip jooksis mööda silmapiiri, mis järjest "paisus". Päike oli tasapisi tõusmas. Oranži triibu all oli omakorda veel üks triip, mille olid põhjustatud miilide kaugusel olevad metsad. Ma tegin sellest vaatest pilte kaa, aga digifotoaparaat läks enne järve pealt äratulekut rikki (jälle), seega ma ei saa pilte praegu arvutisse tõmmata.
Vahetasime pidevalt oma asukohta. Otsisime head paika, kust kala näkkaks. Liiklesime peamiselt autoga. Jääs oli näha suuri mõrasid. Mõned olid lahtised, mõned tagasi kinniseks külmunud. Seiklesime ringi, et leida oma kohta ning olles arvanud, et võiks nüüd peatuda ja ära platseeruda, märkasime äkitsi, et oleme auto kinni pidanud täpselt mõra peal. Jää tegi hirmsat kraginat ja auto kõikus. Isa vajutas gaasi, et minema saada. Auto tagaaknast järgi vaadates oli näha, kuidas peale meie liikuma hakkamist, purunes jää täielikult mööda mõrapidi ja vesi hakkas lainetama. Vedas.
Vahepeal, kui varvastel külm oli, jooksin ja kõndisin vaheldumisi kuskile kaugustesse. Oli ülim tunne joostes ereda päikese poole, kuulates samal ajal digikast oma muusikat. Vaade oli lihtne ja puhas - päike, hele taevas, valge ja peegeldav lumi ning "metsatriip".
Koju jõudes hüppasin kohe voodisse ja uinusin sügavasse unne kuskil viieks tunniks. Õde tuli mind üles peksma, teatades, et me läheme maale (Kiidjärvele).
Käisin saunas, kuigi polnud mittemingisugust tuju. Isegi leiliruumis ei käinud. Lihtsalt loputasin ennast sooja veega üle ja kogu moos. Terve aja, mis ma maal olin, ma igavlesin. Needsamad isa sõbrad, kes meitega kalal käisid, olid kaa seal. Jõid.
Laenasin ühelt sugulaselt raamatut "Tunne elust mõnu". Midagi filosoofidelt siis. Peaks lugemist alustama millalgi. Aga täna küll mitte, mul vajuvad juba arvuti taga istudeski silmad vaikselt kinni.
Eile oli Mann mu pool, vahtisime niisama. Pärast läksime rõdule koos toolide, teki, kohvi ja suitsuga. Istusime väikestviisi ja nautisime vaadet... satellidipannile.
Räme ootusärevus on lähituleviku suhtes. Teeme Manniga siin kergeid plaane, mis peaksid elu huvitavaks tegema ja meelt lahutama. Siis veel see kerge business, mida vaikselt korraldan. Ootan homset päeva, sest tean, et siis tuleb rahalaviin - kõik maksavad oma tühiseid võlgu, mis teevad kokku päris ilusakese summa. Ma naudin seda... müümist, kauplemist jms. Raha, raha, raha... Uhke tunne on, kui taskus on omateenitud raha. Raisata ei raatsi.
Mulle laenati plaat lugudega Vennaskonnalt. Jube head laulud. Kuulates neid tekkis silme ette pilt, kus keset suve istub mingi kamp inimesi (kuskil 8) maas, söövad krõpsu, joovad õlut, siidrit jms. Kõigil selline lõbus ja rahulik olemine. Taustaks käib Vennaskond kaasaskantavast raadiost. Mõnus.
Õppisin kaks ja pool tundi ajaloo kontrolltööks. Jõhker. Mm, aga see meeldib mulle... konkreetselt ajaloo õppimine. Võtan endale ajaloo eksami kaa.
Mm, hea, et on nädalavahetus. Kõik on nii lebo. Kardan kohtuvalt rutiini. Esmaspäeval jälle kooli. No damn, ma ei suuda mittekuidagi õppimislainele ennast saada. Tunnid veedan enamasti kuskil omas mullis. Jama.
Talvest on mul kõrini. Ma ei kannata enam. Tahan päikeselist kevadet. Või mis veel parem - suve. Väsinud külmetamast. Väsinud ringi käimast üks kampsun teise peal. Tahan, et kõik oleks läbi. Oeh... eksamid, lõpetamine. Tahan täieliku vabadust. Tahan kohustustevaba aega. Tahan iseendale rohkem aega.
Üleüldse tundub olevat lähitulevik mõttetu. Tegevusetu. Mitte, et ma ise viitsiks nii väga elu põnevaks teha. Ma ei viitsi isegi inimestega rääkida. Neid kuulata ja naljadele kaasa naerda. Ma ei jõua.
Peaks endale mõne "hetke" looma. Aga kahjuks on kõik ideed otsas. Peaks hakkame internetist pilte vaatama, äkki tuleb mõtteid. Nii hetkede loomiseks kui ka piltide tegemiseks.
Sündmused viimase kahe päeva jooksul:
- korteripõleng vastasmajas. Huvitav, huvitav, huvitav. Võnnu jälle teles.
- Kadri käis mu pool.
- Mann sai uue soengu. Piisavalt ülim, et seda siia märkida.
- pidu. Võrreldes eelmiste kordadega väga viis.
- katlamajapäev. Istusime katlamajas, mängisime pinksi, telefonimänge ja Potit. ("Öelge veel, et Võndu noortekeskust vaja on.")
Me elame virtuaalses maailmas, mis on nii reaalne, et palju inimesi ei saagi päris täpselt aru - kas ta elab virtuaalses või reaalses maailmas.
Nad elavad virtuaalses maailmas, kuid see, mis toimub reaalses maailmas... jääb suure ja paksu klaasist värava taha. Nad ei taha sellest läbi minna, sest kardavad... Nad kardavad seda, mis toimub reaalses maailmas. Nad on õnnelikud virtuaalses maailmas, kus puudub Elu. Aga nemad seda ei tea... Meie oleme sellest väravast läbi saanud ja uurime, mis toimub õiges maailmas.
Nende elu on justkui tühine arvutimäng, aga meie elu on Elu elamiseks, näha asju, kuulda, avastada. Meie elu on ülesanne.
Igal asjal on oma tähendus. Kui midagi valesti läheb, siis põhjusega. Vigadest õpitakse. Kui on juba alustatud, tuleb ka lõpetada, mis iganes ka ei juhtuks. Ainult meie kontrollime oma elu. Saatus lihtsalt näitab hiljem, mida oleks pidanud teisiti tegema.
Tavalise inimese jaoks on tee peal lebav väike kivi lihtsalt kivi, sest see väike kivike asub inimese ehitatud maailmas täiesti tähtsusetul kohal. Kuid meie jaoks on kivi midagi enamat - sellel ei ole elu. Selleks, et seda lähemalt vaadata, peame otsima maailmas, kus võidakse vastata paljudele meie küsimustele... Oleme me selleks valmis?
Ma leidsin endale vestluskaaslase. Mulle pole kunagi meeldinud nö meilisõbrad, keda ma pole kunagi silmast-silma näinud. Nad on minu jaoks tühised. Aga on tekkinud erand - Ruslan. Rääkisime Messengeris. Ma ei ole lugenud mitte kunagi varem nii sügavapõhjalisi lauseid, mida ta kirjutas.
Lisasin mõningad neist siis siia sissekandesse. Tegin kergeid lausemuudatusi kaa, et mulle endale paremini sobiks.
Hea, hea, hea.
Tänane päev oleks võinud sama hästi kui olemata olla. Tegevustelage. Mõttetu.
Lõpetasin just filmi vaatamise, kus ühe talumehe neegrist poeg alustas nullist ja lõpetas USA mereväe vanemohvitserina.
Põrgusse rassism ja isekus!
Hea tahtmise juures on kõik võimalik.
Käisin koos Manniga surnuaias. Kuu paistis ja palju maagilisi varje langes maapinnale. Valisime endale sobiliku pingi, panime sinna peale paar patja, millele me istusime. Tõmbasime endale teki kaa peale, et väheke soojem oleks. Üritasime šampusepudelit avada, aga kumbki meist ei osanud. Helistasin ühele semule ja küsisin, kuidas šampust avatakse. Lõpuks lõi Mann oma kallid hambad külge ja asi korras. Jõime jooki pokaalidest, et vähe soliidsem oleks. Tähistasime uut aastat, mis sest, et praegu juba 5. jaanuar on. Nii hea oli. Vahepeal jälle natuke suitsu ja šokolaadi. Ütlesin Mannile: "Kui sa oleksid poiss, siis ma käiksin sinuga." Nii armas, eks.
Kujuta endale ette - istud surnaias. Pingil, padja peal, sind katab soe tekk. Su vasakus käes on pokaal ja paremas suits. Ampsad šokolaadi. Räägid juttu. See pilt, mis sulle avaneb on vapustav. Kummaline ja kummituslik - varjud, ristid, hauakivid, kuu. Kõik on hea. Suudad sa kujutada, suudad sa?! Seda ma arvasingi.
See oli hetk. Mul on jällegi raske sõnadesse panna neid emotsioone, mis mind varitsesid. Need olid... nii siirad ja ilusad... oeh...
Elu on meloodia, mille nootide järgi tuleb hääled kosta lasta (eks igaüks ise teab, kui ilusaid).
Mul on tunne, et iga erilisel hetkel kostub jälle mu kitarrisoolo, mis on nii võimas, et jätab mul endalgi suu lahti. Ma olen oma muusika fänn.
.
Täna olin esimest päeva aastal 2009 koolis. Alles esimest, aga ma olen juba tüdinenud. Mitte ainult õppimini ei hakka vastu... vaid ka inimesed.
Istusin oma pingis lebolt oma pingis... nii mõnigi hakkas silma oma võltsi olekuga. Võlts inimene ehk keegi, kes üritab olla keegi või kellegi moodi. Mnjaa, võltsid inimesed, te oletegi keegi, kui olete see, kes tegelikult olete. Minu silmis teete te oma maha matkitud käitumisega ennast täielikult maha. Ma ei tahaks sellest kõigest kirjutada, ma tahaks seda öelda... aga ei saa... ei saa ega või.
Mm, tahaks kahte nädalat veel vabadust. Ma ei jõua seal koolis... mädaneda. Muutuda mullaks, kus hakkavad kasvama puud... viljakandvad puud. Näiteks õunapuud, mille küljest saab tulevikus hakata õunu noppima ja kahe suu poolega sööma.
Kuulsin kuskilt telekast filosoofide juttu. Seal öeldi: "Hetk - minevik on läinud, tulevik pole veel tulnud... ehk siis hetk on mineviku ja tuleviku vahel olev aeg... millest pole väljapääsu - oled justkui betooni valatud - ei saa minna tagasi, ei saa rutata edasi. Sa oled ja elad hetkes."
Ma ei räägi enam on neetud hetkedest, millest kirjutamine on mind surmani ära tüütanud. Kahjuks jahivad mu mõtted neid ikka veel meeleheitlikult. Ma olen väsinud.
Ja mul on pohhui, kui sa olid nii loll, et minu blogi esmakordselt lugedes alustasid sa ülevalt, kui loogiline oleks, et sa oleksid seda teined altpoolt - kronoloogiliselt. Päev-päeva kaupa. Kui sa alustasid lugemist ülevalt ja suundud allapoole, siis jäävad sulle arvatavasti mõned laused raskesti arusaadavaks. Blogi arhiiv aitab sind. <---
Esimene osa (päevast... õigemini ööpäevast)
Ma ei saa aru, mis mul viga on?! Ma unistan vahetpidamata nendest erilistest hetkedest, mis pole veel teostatud. Mõtlen välja kuni pisidetailideni, kuidas mingit momenti saavutada, kus on kõik on jälle nii hea ja nii suurepärane ja nii tore. Ma lähen hulluks, hallooo, Helena, sul on ka millesti muust mõelda!
Ma selgitan igaks juhuks oma versiooni sõnast "hetk".
Hetk - jaguneb kahte liiki:
1) iseloodud - tuleb tekitada meeleolu ja muuta keskkond ideaalseks lihtsate detailide abil.
2) loomulikud - ei pea mitte midagi endast andma, et need tekiksid. Need tulevad iseenesest siis, kui õige aeg.
Põhimõte jääb mõlemal korral samaks. Hetked on sisustatud lühikeses ajavahemikus (mõnest sekundist kuni poole tunnini) võimalikult deep'ide mõtte- või/ja jututeemadega. Kõik, mis sind ümbritseb on ülimalt ilus. Heaolupurse viib sind omaette nirvaanasse, mis tekitab sinus erilise tunde. Hetked ravivad vaimu. Hetked on meeldejäävad.
Mina jahin ainult häid hetki see tähendab, et on olemas ka halbu hetki. Aga nendest me praegu ei räägi.
Teine osa (päevast)
Olin terve öö üleval (Une-Mati unustas mulle külla tulla). Alguses lebotasin niisama kuskil kaks tundi voodis. Avastasin, et mul ei ole und ja läksin kerget surfi tegema internetis. Tirisin voodi arvutilaua vasta, et saaksin voodis olles samal ajal kaa oma "tulevikumasinaga" tegeleda. Avastasin igasuguseid pilte - ei tuleks meelde, et ma oleksin kunagi nii nii häid fotosid oma elu jooksul näinud. Võrratud. Salvestasin need kõige ülimad in folder. Vahepeal mängisin telefoniga ja tegin Quandra Pop'is uue rekordi. Kujundasin oma kulme ja täitsin õpilaspäevikut. Oligi terve öö sisustatud.
Hommikul, kui väljas oli juba enam-vähem valge, tegin endale purgi sisse kohvi ja läksin sellega kirikumäele istuma. Lõin endale hetke, aga kahjuks see ei jäi liiga lühikeks. Kohvist on mul siiamaani paha olla, sest see sai liiga magus. Kirikumäelt kõndisin edasi kaalumaja ringile ja siis tagasi koju. Siin ma nüüd olen.
Esimene osa (päevast)
Viimasel ajal on nii ilmad nii ilusad olnud... tuulitud, pilvitud st. päikeselised, lumised, külmad ja - mis peamine - ilusad. Aga kahjuks ei tõmba mitte miski välja minema. Kuskil kaks korda päevas käin mõned tiirud tühja kõndimas. Mitte midagi ei ole teha. Ainult kõnni ja kõnni ja kõnni. Oleks siis kuskile kõndida, aga ei...
Teine osa (päevast)Käisime Manniga väljas, kõndimas. Kuigi praegu on talv ja väljas on miinukraadid, tulid pähe igasugused mõtted suvest. Püstitasime Manniga uuesti eesmärgi (eelmine suvi jäi see täitmata) minna Kiidjärvele, kus elavad mu vanaema, vanaisa ja teised. Seal on võrratu loodus ja kõik on nii naiivselt hea. Mõtlesime, mida maal (Kiidjärvel) teha. Kujutasime hetki, mida peab teostama. Näiteks:
1. On öö, me oleme paadiga järve peal. Kahekesi. Kuu paistab ja loodus lõkkab. Me joome pokaalidest veini ja tõmbame koos jaheda õhuga endale sisse sooja, paksu ja mõnusat suitsutossu. Kõik on suurepärane ja nii edasi.
2. On varajane hommikutund, päike on tõusmas. Maa on kergelt udune. Õhk on mõnusalt jahe ja niiske. Seisame, kuigi mulle meeldiks rohkem istuda mõne tooli peal. Me rüüpame ülimalt head kohvi ja räägime juttu. Teeme suitsu (no ei saa sellest üle ega ümber). Meil on hea.
Mm, ma ei saa enam... peas on nii ilusad mõtted. Ma armastan neid. Aga need on vaid mõtted, see tähendab, et unistused peaks kindlasti teostama, et nendest saaks mälestused. Mälestused on veelgi ilusamad ja rohkem väärt.
Kolmas osa (päevast)
Kutsusin Manni enda poole. Ootasime, millal mu vanemad kodust lahkuvad. Kui plats oli puhas tegime endale kohvi, panime viiruki põlema, lõime tuppa hämara valguse, lükkasime meie oma muusika käima. Istusime diivanil ja tõmbasime suitsu ( - olen eelnevalt maininud, et jätsin suitsetamise maha, aga kord nädalas pole see keelatud). See kõik oli nii... täiuslik. Me olime lummatud. Muutsime tühise suitsetamise eriliseks hetkeks, mis jääb kauaks meelde. Meeleolu ja see, mis meid ümbritses... see atmosfäär... enneolematu. Rääkisime sügavapõhjalistest teemadest, mis oli justkui täpiks "i"-le.
Avastasin, et me oleme Manniga niiöelda "hetkesõltlased". Tahame, et me viibiksime hetkedes, mis ravivad hinge, mis on maagilised ja perfektsed.
Oli mõnus soe suveöö. Kell oli hiline, võib-olla pool kaks. Väljas oli pime. Õigemini hämar, sest taevas oli väga selge ja kuu andis palju valgust. Ma ei mäleta, mis mul seljas oli, igatahes ma ei tundnud külma.
Kõndisin läbi metsa, kus oli kottpime. Puud ei lasknud kuuvalgust läbi, minuni. Läksin mööda rada, mida ma ei näinud. Minuga oli kaasa tulnud George - vanaema, vanaisa koer. Ta niuksus, ta kartis. Kuulsime igasuguseid krabinaid. Ma arvan, et nii mõnigi poleks suutnud seal sedasi kõndida, liiga jube.
Lõpuks jõudsin järveni. Läksin sillale, mis oli piisavalt pikk, et ma ei näeks seljataga olevat metsa. Istusin rätsepistes silla otsa. See vaade, mis mulle sealt avanes, oli imeline. Taevas olevad tähed ja kuu peegeldusid järve pinnale. See oli nii maagiline ja ma olin sügavalt võlutud.
Ükski hetk ei ole perfektne ilma sigarettideta. Suitsetasin. Vist isegi kaks suitsu järjest. Mul on täpselt meeles see pilt kui mu suust tulev toss tõusis aeglaselt üles, tossupilvena, ja ulpis kõrgustesse. Ilm oli täiesti tuulevaikne.
George tuli aeg-ajalt jälle mu süle peale paid nuruma. Vahepeal läks ta väga paanikasse. Tegi pikki kuulatamisi ja siis tuli jooksusammul jälle minu juurde.
Minu arust on hetkedest igav kirjutada, sest ma tean, et ma ei suuda kedagi panna tundma end sedasi nagu mina tundsin. Ma ei suuda kanda lugejale üle täpseid emotsioone. Ma pole piisavalt andekas, et panna see kõik vastavatesse sõnadesse. Tean, sest muidu oleks see jutt ülemaailmakuulus ja trükitud saja kolmekümne viite keelde.
Ärkasin kella kahe paiku üles. Päike paistis eredalt silma, hea oli. Mõte sellest, et uus aasta on käes, toob minusse... seda ei ole kerge sõnadesse panna... puhta, siira, värske tunde. Minu tunne sarnaneb... metsaservas olevale kastemärjale metsmaasikale hommikuvalguses. Kõik vana-aasta (halvad) mõtted oleksid justkui peast kustutatud.
Võtsin voodist jalad alla, panin riidesse, värvisin ripsmed, kammisin juukseid, sõin võileibu ja jõin kohvi. Kõik need igahommikused tegevused tundusid täna nii erilistena. Ja see valgus, mis minu tuppa langes, andis eriti hommikuse tunde, mis sest, et käes oli juba lõuna.
Ma olen terve. Ma olen õnnelik.
Naerge, jaaa naerge mind kõik välja, kui ma ütlen, et jätan suitsetamise maha. Jälle. Naerge!
Ma ei tunne ennast enam normaalsena. Mind ei köida enam inimesed, kes olid varem. Meelemürgid, "pulli pärast" millegi tegemine... pahandused... kõik on nii võõraks jäänud. Mind ei huvita isegi enam jutud kuidas-keegi-kellega-kus-millal joomas käis või narksi pani. Ei taha enam, ei viitsi. 
