Too much dreaming

Esimene osa (päevast... õigemini ööpäevast)
Ma ei saa aru, mis mul viga on?! Ma unistan vahetpidamata nendest erilistest hetkedest, mis pole veel teostatud. Mõtlen välja kuni pisidetailideni, kuidas mingit momenti saavutada, kus on kõik on jälle nii hea ja nii suurepärane ja nii tore. Ma lähen hulluks, hallooo, Helena, sul on ka millesti muust mõelda!

Ma selgitan igaks juhuks oma versiooni sõnast "hetk".
Hetk - jaguneb kahte liiki:
1) iseloodud - tuleb tekitada meeleolu ja muuta keskkond ideaalseks lihtsate detailide abil.
2) loomulikud - ei pea mitte midagi endast andma, et need tekiksid. Need tulevad iseenesest siis, kui õige aeg.
Põhimõte jääb mõlemal korral samaks. Hetked on sisustatud lühikeses ajavahemikus (mõnest sekundist kuni poole tunnini) võimalikult deep'ide mõtte- või/ja jututeemadega. Kõik, mis sind ümbritseb on ülimalt ilus. Heaolupurse viib sind omaette nirvaanasse, mis tekitab sinus erilise tunde. Hetked ravivad vaimu. Hetked on meeldejäävad.
Mina jahin ainult häid hetki see tähendab, et on olemas ka halbu hetki. Aga nendest me praegu ei räägi.

Teine osa (päevast)
Olin terve öö üleval (Une-Mati unustas mulle külla tulla). Alguses lebotasin niisama kuskil kaks tundi voodis. Avastasin, et mul ei ole und ja läksin kerget surfi tegema internetis. Tirisin voodi arvutilaua vasta, et saaksin voodis olles samal ajal kaa oma "tulevikumasinaga" tegeleda. Avastasin igasuguseid pilte - ei tuleks meelde, et ma oleksin kunagi nii nii häid fotosid oma elu jooksul näinud. Võrratud. Salvestasin need kõige ülimad in folder. Vahepeal mängisin telefoniga ja tegin Quandra Pop'is uue rekordi. Kujundasin oma kulme ja täitsin õpilaspäevikut. Oligi terve öö sisustatud.

Hommikul, kui väljas oli juba enam-vähem valge, tegin endale purgi sisse kohvi ja läksin sellega kirikumäele istuma. Lõin endale hetke, aga kahjuks see ei jäi liiga lühikeks. Kohvist on mul siiamaani paha olla, sest see sai liiga magus. Kirikumäelt kõndisin edasi kaalumaja ringile ja siis tagasi koju. Siin ma nüüd olen.