You don't have to do, you just want to do.

Kõik tunnid on allakukkunud peale eesti keele ja ajaloo. Ma ei kannata seda igavust välja. Aeg-ajalt lõbustab mind tundide ajal Ruslan. Aga vahetunnid on koos Manniga naljakad. Peale teist vahetundi hakkan juba kodu igatsema... õigemini oma tuba, sest seal veedan ma 90% kodus oldud ajast.
Avastasin, et oma toas (ehk minu kodus) on hea olla. Heaven. Peale seda, kui ma toa ära koristasin ja paar muudatust tegin. Istuda muusika saatel diivanil, lugeda raamatut, siis raamatu kõrvale panna ja lihtsalt tühja vaadata. Vahel tuleb kass kõhule nurruma ja jääb tukkuma. Saamata püsti tõusta ja end liigutada, sest kiisu nii armsalt magab, kukun vaikselt minagi unedemaale.
Täna tuli peale kooli mu poole Mann. Tegime pidžaamaõhtu ilma pidžaamadeta. Homme kaa.
Siis tegin pannkooke, koorisin kartuleid ja läksin magama. Pärast korraks välja, mitte kauaks. Õppisin ära. Nüüd olen siin ja ootan sobivat hetke, et esivanema käest raha küsida. Peaks täna mõne pildi maalima... või siiski hoida viimaseid värve homseks või ülehomseks... ei tea, mõtleb veel.
Olen viimasel ajal tohutult aega pühendanud enese kordasaamiseks. Tegelenud vaimuga. Kuidagi korrast ära omadega. Hetki pole kaa toime pandud. Jama.
Susan Jeffers'i raamat "Tunne elust mõnu" on suurepärane! See aitab tungida veelgi sügavamale hinge, seal väheke toimetada ja teha endale õnnelikuks saamise esmaabi. Korjasin välja paar mõtet, mis on minu arust ülimad:
- Ära mõtle, et sa pead. Mõtle, et sa tahad. (Mitte, et "Ma pean ära õppima!", vaid, et "Ma tahan ära õppida!") Siis sa jäädki uskuma ennast, et sa tõesti TAHAD mingit tegevust teha, mis enne tundus olevat tüütu ja vastik.
- Tee vaid tegevusi mida sa TAHAD teha (loogika tuleb kasutusele, vaadates eelmist mõtet).