1. Virtual world. 2. Dreams. 3. This moment.

Esimene osa (päevast)

Mul on tunne, et ma elan virtuaalses maailmas rohkem, kui reaalses. Ma istun terve päeva internetis. Okei, väljend "terve päeva" on natuke liialdatud. Vahel käin Manniga väljas (aga kuna praegu on ilmad külmad, siis me ei ole seal kaua) + õhtutrenn + söögipausid + pesuskäigud... See tähendab, et ma istun pool päeva arvutis. See ei ole üldse minulik. Peaks rohkem elama hakkama.

Viimasel ajal on nii ilmad nii ilusad olnud... tuulitud, pilvitud st. päikeselised, lumised, külmad ja - mis peamine - ilusad. Aga kahjuks ei tõmba mitte miski välja minema. Kuskil kaks korda päevas käin mõned tiirud tühja kõndimas. Mitte midagi ei ole teha. Ainult kõnni ja kõnni ja kõnni. Oleks siis kuskile kõndida, aga ei...

Teine osa (päevast)
Käisime Manniga väljas, kõndimas. Kuigi praegu on talv ja väljas on miinukraadid, tulid pähe igasugused mõtted suvest. Püstitasime Manniga uuesti eesmärgi (eelmine suvi jäi see täitmata) minna Kiidjärvele, kus elavad mu vanaema, vanaisa ja teised. Seal on võrratu loodus ja kõik on nii naiivselt hea. Mõtlesime, mida maal (Kiidjärvel) teha. Kujutasime hetki, mida peab teostama. Näiteks:

1. On öö, me oleme paadiga järve peal. Kahekesi. Kuu paistab ja loodus lõkkab. Me joome pokaalidest veini ja tõmbame koos jaheda õhuga endale sisse sooja, paksu ja mõnusat suitsutossu. Kõik on suurepärane ja nii edasi.

2. On varajane hommikutund, päike on tõusmas. Maa on kergelt udune. Õhk on mõnusalt jahe ja niiske. Seisame, kuigi mulle meeldiks rohkem istuda mõne tooli peal. Me rüüpame ülimalt head kohvi ja räägime juttu. Teeme suitsu (no ei saa sellest üle ega ümber). Meil on hea.

Mm, ma ei saa enam... peas on nii ilusad mõtted. Ma armastan neid. Aga need on vaid mõtted, see tähendab, et unistused peaks kindlasti teostama, et nendest saaks mälestused. Mälestused on veelgi ilusamad ja rohkem väärt.

Kolmas osa (päevast)
Kutsusin Manni enda poole. Ootasime, millal mu vanemad kodust lahkuvad. Kui plats oli puhas tegime endale kohvi, panime viiruki põlema, lõime tuppa hämara valguse, lükkasime meie oma muusika käima. Istusime diivanil ja tõmbasime suitsu ( - olen eelnevalt maininud, et jätsin suitsetamise maha, aga kord nädalas pole see keelatud). See kõik oli nii... täiuslik. Me olime lummatud. Muutsime tühise suitsetamise eriliseks hetkeks, mis jääb kauaks meelde. Meeleolu ja see, mis meid ümbritses... see atmosfäär... enneolematu. Rääkisime sügavapõhjalistest teemadest, mis oli justkui täpiks "i"-le.

Avastasin, et me oleme Manniga niiöelda "hetkesõltlased". Tahame, et me viibiksime hetkedes, mis ravivad hinge, mis on maagilised ja perfektsed.