Täna oli väga teistsugune päev.Hommikul, kell pool seitse oli äratus. Paksud riided selga, kohv ja kalapulgad kõhtu, asjad kotti ning auto peale minek. Läksime Peipsile, kalale - mina, isa, õde ja isa sõbrad (ehk minu tuttavad). Kell seitse oli autoaknast selgelt näha poolkuud. Kui sõitsime mööda mõnest jõest või tiigist, võis näha selle peegeldust jääle. Maagiline, maagiline, maagiline.
Väljas oli juba enam-vähem valge kui Peipsi järvele jõudsime. Taevas oli mõnusalt sinine ja oranž triip jooksis mööda silmapiiri, mis järjest "paisus". Päike oli tasapisi tõusmas. Oranži triibu all oli omakorda veel üks triip, mille olid põhjustatud miilide kaugusel olevad metsad. Ma tegin sellest vaatest pilte kaa, aga digifotoaparaat läks enne järve pealt äratulekut rikki (jälle), seega ma ei saa pilte praegu arvutisse tõmmata.
Vahetasime pidevalt oma asukohta. Otsisime head paika, kust kala näkkaks. Liiklesime peamiselt autoga. Jääs oli näha suuri mõrasid. Mõned olid lahtised, mõned tagasi kinniseks külmunud. Seiklesime ringi, et leida oma kohta ning olles arvanud, et võiks nüüd peatuda ja ära platseeruda, märkasime äkitsi, et oleme auto kinni pidanud täpselt mõra peal. Jää tegi hirmsat kraginat ja auto kõikus. Isa vajutas gaasi, et minema saada. Auto tagaaknast järgi vaadates oli näha, kuidas peale meie liikuma hakkamist, purunes jää täielikult mööda mõrapidi ja vesi hakkas lainetama. Vedas.
Vahepeal, kui varvastel külm oli, jooksin ja kõndisin vaheldumisi kuskile kaugustesse. Oli ülim tunne joostes ereda päikese poole, kuulates samal ajal digikast oma muusikat. Vaade oli lihtne ja puhas - päike, hele taevas, valge ja peegeldav lumi ning "metsatriip".
Koju jõudes hüppasin kohe voodisse ja uinusin sügavasse unne kuskil viieks tunniks. Õde tuli mind üles peksma, teatades, et me läheme maale (Kiidjärvele).
Käisin saunas, kuigi polnud mittemingisugust tuju. Isegi leiliruumis ei käinud. Lihtsalt loputasin ennast sooja veega üle ja kogu moos. Terve aja, mis ma maal olin, ma igavlesin. Needsamad isa sõbrad, kes meitega kalal käisid, olid kaa seal. Jõid.
Laenasin ühelt sugulaselt raamatut "Tunne elust mõnu". Midagi filosoofidelt siis. Peaks lugemist alustama millalgi. Aga täna küll mitte, mul vajuvad juba arvuti taga istudeski silmad vaikselt kinni.
No comments:
Post a Comment