Untruthful

Ma ei tee seda, mida tahan... Ma ei ütle seda, mida tahan. Tundun endale nii võltslikuna, ahistatuna iseenese viisakusest. Räägin inimestega VIISAKUSEST, viisakalt, mitte avaldades oma kriitilist arvamust, mis võiks korrakski riivata suhtluspartneri olemust. Üritades mitte kellelegi haiget teha. Surudes maha oma hetkeemotsioonidest tingitud viha... Kui tahaksin öelda teravalt välja kõik, mida mõtlen, inimestele... kellele ma silmakirjalikkuses sarnanen...
Aga... kui ütleksin ja teeksin kõike, mida tahan, kaotaksin ilmselgelt tuttavaid/sõpru, saaksin endale palju viha, sest nad ei mõistaks mind, minu üritust olla üdinisti aus. Seda ma ju ei taha? Ütlete, et mõistate. TE EI MÕISTA!

MIS ON PRAEGU?
Häbiväärne võltslikkus.
Ma vihkan seda.
See neetud valelikkus! Läbi valelikkuse hoitud kohad seltskondades... et mitte muutuda eraklikuks. Heidikuks. Olla kohata on tekkinud minu uueks hirmuks, miks?
Ma vajun põhja iseenda ees.

Masendav.
Masendav hala.