Kakkusin oma toa seintelt maha kõik joonistused ja maalid ning võtsin enesele ülesandeks täita seinad uuesti, uue kunstiga. Liiga pikalt olen tühja passinud, ometi oleks ju tore, kui tegeleksin sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.
Praeguseks hetkeks ilutseb keskseinal noordaam salkus juuste, näoilmel on vastikustunne ja viha kombinatsioon ning erk huulepulk valgunud üle vasakpoolse huulenurga. Ta on Nataša, kuid mitte venelane, ta on eestlane, Nataša nimeks oma sundameti pärast... "Ooh, Nataša, Nataša..."
Ta olemus rikutud. Kellegi käejäljed tuksuvad valusalt tema pihal... Ta on hullunud oma kambris, kus pole aknaid. Varvastelt jalutavad üle prussakad. Pea sügeleb täidest. Keegi ei hooli tema heaolu pärast, tähtis on vaid kena näolapp ja tunnused, mis teevad ta naiseks.
Varahommikul hoiab paremas käes teravat naela, mis lahti võetud mädaneva koiku külest. Tõmbab sellega üle vastaskäe randme. Tõmbab veel ja veel palju-palju kordi. Viimane lootus vaid see, et ta pääseks Paradiisi.
---
Chalice - Minu inimesed
Vot see on tõeline laul.
...
Tean, kes olen, kui mäletan, kes olin.
...
Elan, mitte ei võta ainult ruumi.
...
Iga päev näen, mis koht on maailm.
...
Nii ongi. Ja nii peabki olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
räägi mulle rohkem sellest....Natašast : ]
ReplyDeleteSee, kas ta läks Paradiisi või mitte, ma ei tea...
ReplyDeleteÜldiselt oli ta täiesti tavaline inimkaubanduse ohver, kelle ülesandeks oli meeste lahendamine. Ta ei olnud eriline, aga ta oli hull.
mis viis ta hulluseni?
ReplyDeleteEbainimlikes tingimustes elamine ning igal õhtul tegelemine meestega. Peale igat korda 15 min puhkust.
ReplyDeletemiks ta sellise elu valis : ]
ReplyDeleteTa ei saanud sinna midagi parata - ta oli ori, vang või kuidas iganes nüüd nimetada. Vabaduses sattus kokku valede inimestega ja sealt see jant edasi läkski.
ReplyDelete