Nothing

Aeg on liiga suhteline. Kord läheb see ülikiiresti, märkamatult, teinekord venib ja venib ja venib... Venib just siis kui on igav või seest on midagi korrast ära.
Viimasel ajal on aeg kotkatiibadega lendanud. See kiirus on hämmastav. Naljakas, et pool suve olen suutnud põhimõtteliselt tühja vaadata, ilma suurema tegevuseta, igavledes, vaevumata endale tegevust otsima. Toimus püssipauk ja päev on nii ära sisustatud kõikvõimalikest tegevustest - alates raamatu lugemisega lõpetades rännakuga Imedemaale.
See Imedemaa... See ei olnud nii ilus, lilleline ja meeldiv kui arvate. Pigem hirmus, surisev, hetkeliste pimedustega ja võitlemine hinge eest minu kurja kaksikõe Helenaga.

Kessu... olen veetnud temaga koos viimased päevad. Ääretult huvitav inimene. Räägib palju, väga palju, kuid ta jutt on nii köitev. Kessu pani mind mõtlema elu hapruse üle... Kui lihtsalt võib tegelikult käest minna. Vaid üks väär tegu...
Ta andis mulle idee, mille elluviimisel saab olema mu elu suurel määral muudetud. Ja seda ma ometi tahangi? Olen kõikse aeg tahtnud, eks ju?!

Ma ei ole kordagi kirjutanud, et mu rinna peal asetses neet, nädal-paar tagasi. Ometi oli see nii tähtis, et pean selle kasvõi nüüd ära mainima.

Pildil on täht Päike ja pildil on VV Cephei A, mis on samuti täht, kuid märgatavalt suurem. Päike oleks nagu tühine kui üks eemaldamata jäänud väike karvanääps Su säärel. Kui väike on siis planeet Maa? Liiga väike. Päikese läbimõõt on 109 Maa läbimõõtu.
Teadagi, Maal elavad inimesed, meie, kes sisemuses arvavad, et kõik, absoluutselt kõik, tiirleb ümber neite (kuigi teadus näitab vastupidiselt, arvavad nad seda ikka). Meie, kes me pole MITTE MIDAGI nende suuruste kõrval... Labane, kas pole?
Mõleda vaid, kui väiksed me oleme, mõelda vaid. Meie probleeme pole ollagi, meie õnnehetked on tühisus. Milleks siis üldse... ... ... ... ... ...?
Ma ei aenda kedagi ennast või teist tapma, pole vaja, mis sest, et Sinu ega minu elu pole MITTE MIDAGI. Eelmises postituses kirjutasin: elu mõte on elada. Lihtsalt kõik see, kuidas me heietame - sõna otseses mõttes - mõttetuste üle... See on omajagu paratamatus aga ka äärmiselt nõme. Igal hetkel võib tabada Miski meie Maad ja hävitada kõik, samal ajal kui näiteks Sina loed seda kirjutist ja lähed endast välja minu arusaamade pärast, kuigi tegelikult pole see tekst MITTE MIDAGI, maailmamastaabis.
KUI on planeet Maa on ainus, millel on koha sisse võtnud ELU, oleks see ääretult suur ruumi raiskamine. Mu sisetunnne ütleb, et elu on veel kuskil... Peab olema. Meie ei saa olla ainukesed, vaid meie päralt ei saa olla terve Universum, oh ei, ma ei usu.
Minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.
Ma kirjutan veelkord: minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.