Happy hour

Käisin koos Manniga surnuaias. Kuu paistis ja palju maagilisi varje langes maapinnale. Valisime endale sobiliku pingi, panime sinna peale paar patja, millele me istusime. Tõmbasime endale teki kaa peale, et väheke soojem oleks. Üritasime šampusepudelit avada, aga kumbki meist ei osanud. Helistasin ühele semule ja küsisin, kuidas šampust avatakse. Lõpuks lõi Mann oma kallid hambad külge ja asi korras. Jõime jooki pokaalidest, et vähe soliidsem oleks. Tähistasime uut aastat, mis sest, et praegu juba 5. jaanuar on. Nii hea oli. Vahepeal jälle natuke suitsu ja šokolaadi. Ütlesin Mannile: "Kui sa oleksid poiss, siis ma käiksin sinuga." Nii armas, eks.

Kujuta endale ette - istud surnaias. Pingil, padja peal, sind katab soe tekk. Su vasakus käes on pokaal ja paremas suits. Ampsad šokolaadi. Räägid juttu. See pilt, mis sulle avaneb on vapustav. Kummaline ja kummituslik - varjud, ristid, hauakivid, kuu. Kõik on hea. Suudad sa kujutada, suudad sa?! Seda ma arvasingi.

See oli hetk. Mul on jällegi raske sõnadesse panna neid emotsioone, mis mind varitsesid. Need olid... nii siirad ja ilusad... oeh...

Elu on meloodia, mille nootide järgi tuleb hääled kosta lasta (eks igaüks ise teab, kui ilusaid).
Mul on tunne, et iga erilisel hetkel kostub jälle mu kitarrisoolo, mis on nii võimas, et jätab mul endalgi suu lahti. Ma olen oma muusika fänn.



.