Something for my mind

Me elame virtuaalses maailmas, mis on nii reaalne, et palju inimesi ei saagi päris täpselt aru - kas ta elab virtuaalses või reaalses maailmas.
Nad elavad virtuaalses maailmas, kuid see, mis toimub reaalses maailmas... jääb suure ja paksu klaasist värava taha. Nad ei taha sellest läbi minna, sest kardavad... Nad kardavad seda, mis toimub reaalses maailmas. Nad on õnnelikud virtuaalses maailmas, kus puudub Elu. Aga nemad seda ei tea... Meie oleme sellest väravast läbi saanud ja uurime, mis toimub õiges maailmas.
Nende elu on justkui tühine arvutimäng, aga meie elu on Elu elamiseks, näha asju, kuulda, avastada. Meie elu on ülesanne.

Igal asjal on oma tähendus. Kui midagi valesti läheb, siis põhjusega. Vigadest õpitakse. Kui on juba alustatud, tuleb ka lõpetada, mis iganes ka ei juhtuks. Ainult meie kontrollime oma elu. Saatus lihtsalt näitab hiljem, mida oleks pidanud teisiti tegema.

Tavalise inimese jaoks on tee peal lebav väike kivi lihtsalt kivi, sest see väike kivike asub inimese ehitatud maailmas täiesti tähtsusetul kohal. Kuid meie jaoks on kivi midagi enamat - sellel ei ole elu. Selleks, et seda lähemalt vaadata, peame otsima maailmas, kus võidakse vastata paljudele meie küsimustele... Oleme me selleks valmis?


Ma leidsin endale vestluskaaslase. Mulle pole kunagi meeldinud nö meilisõbrad, keda ma pole kunagi silmast-silma näinud. Nad on minu jaoks tühised. Aga on tekkinud erand - Ruslan. Rääkisime Messengeris. Ma ei ole lugenud mitte kunagi varem nii sügavapõhjalisi lauseid, mida ta kirjutas.
Lisasin mõningad neist siis siia sissekandesse. Tegin kergeid lausemuudatusi kaa, et mulle endale paremini sobiks.
Hea, hea, hea.