Reminder

Oli mõnus soe suveöö. Kell oli hiline, võib-olla pool kaks. Väljas oli pime. Õigemini hämar, sest taevas oli väga selge ja kuu andis palju valgust. Ma ei mäleta, mis mul seljas oli, igatahes ma ei tundnud külma.
Kõndisin läbi metsa, kus oli kottpime. Puud ei lasknud kuuvalgust läbi, minuni. Läksin mööda rada, mida ma ei näinud. Minuga oli kaasa tulnud George - vanaema, vanaisa koer. Ta niuksus, ta kartis. Kuulsime igasuguseid krabinaid. Ma arvan, et nii mõnigi poleks suutnud seal sedasi kõndida, liiga jube.
Lõpuks jõudsin järveni. Läksin sillale, mis oli piisavalt pikk, et ma ei näeks seljataga olevat metsa. Istusin rätsepistes silla otsa. See vaade, mis mulle sealt avanes, oli imeline. Taevas olevad tähed ja kuu peegeldusid järve pinnale. See oli nii maagiline ja ma olin sügavalt võlutud.
Ükski hetk ei ole perfektne ilma sigarettideta. Suitsetasin. Vist isegi kaks suitsu järjest. Mul on täpselt meeles see pilt kui mu suust tulev toss tõusis aeglaselt üles, tossupilvena, ja ulpis kõrgustesse. Ilm oli täiesti tuulevaikne.
George tuli aeg-ajalt jälle mu süle peale paid nuruma. Vahepeal läks ta väga paanikasse. Tegi pikki kuulatamisi ja siis tuli jooksusammul jälle minu juurde.

Minu arust on hetkedest igav kirjutada, sest ma tean, et ma ei suuda kedagi panna tundma end sedasi nagu mina tundsin. Ma ei suuda kanda lugejale üle täpseid emotsioone. Ma pole piisavalt andekas, et panna see kõik vastavatesse sõnadesse. Tean, sest muidu oleks see jutt ülemaailmakuulus ja trükitud saja kolmekümne viite keelde.