Goodbye!

Mul ei ole pikemat aega pole olnud millestki kirjutada. Võib-olla jääb asi kinni viitsimise taha. Ma ei tea.
Kõik päevad on ühe näoga, kuid see polegi nii halb. Olen ennast (peaaegu) terve septembri kuu õnnelikuna tundnud, sest mul on päris oma päike. :)
Lehed hakkavad langema.
Sügis. Ilus.

Võib-olla ma tahaksin blogi jätta sinnapaika. Päevik paberil oleks parem, ma arvan.

Olgu. Praegu ma arvan, et siia enam ei tule (aga kes teab).

Blogist on olnud mulle ääretult kasu olnud eneses selgusele jõudmiseks. Ma olen siin kirjutanud oma arvamustest, põhjendatud arvamustest. Kirjutanud oma elust 9 kuud alates jaanuarist 2009. Hoidsin ülevaadet oma tunnetest, tegevustest, sündmustest. Minu kirjutusoskus on (raudselt) paranenud. Sõnavara muutunud rikkalikumaks ja sõnakasutus osavamaks. Kuigi mõni sissekanne võttis aega tunde, arvan, et kogu kulutatud aeg läks asja ette.

Loodan, et teile meeldis.

Woman's agonys

Ma tahaksin, et mehed ja naised oleksid võrdsed. Seaduse järgi nad õigupoolest on, kuid moraalselt (ega füüsiliselt) ealeski. Kurb tõsiasi - naissoo esindajad hakkavad piinlema juba siis kui vaevalt on aru saanud, kes nad on.

- Emme, ma valutan ja jooksen varsti verest tühjaks. Vii mind arsti juurde!
- Oh, pole hullu, ei midagi erilist. Nüüd pead lihtsalt elu lõpuni kulutama raha ei millelegi ja iga kuu aja pärast klassijuhatajale saatma sõnumi: Olen katastroofiliste päevadega kodus ja kooli ei tule. Tervitades, Sirle.

Järgmine valu on üleüldine esimene kord. Sellest pikamalt ei räägi.
Järgmine valu on vanematelt küsida abordi jaoks raha. Võib tulla ka sünnitusvalu, mis pidavat olema maailma kohutavaim.
Järgmist valu saab tunda siis, kui mees, kes sulle tati taha tegi, on uttu tõmmanud. Võib-olla Sind ei olegi veel eostatud, minema läheb ta Su juurest nii ehk naa.
Sinu kui naise kohustus on oma elupäevade lõpuni muretseda laste pärast ja olla majapidajanna, kes küürib ja küürib ja küürib. Küürib ennast lollakaks.
Valides endale ükskõik missuguse ameti, pead arvestama, et töötad, palju töötad, kuid meesoo esindajad on sinust ikka rohkem respekteeritud. Oled sa siis juuksur või kokk või rätsep või kunstnik või poliitik või teadlane või näitleja.
Sporti tehes mehed võidavad välimuslikku kasu, naised kaotavad seda. Kas see juba pole üks miinustest?
Meestele on palju rohkem lubatud kui naistele. Kõige lihtsam näide: ringitõmbajad mehed on elumehed, kuid ringitõmbajad naised on litsid (mõte õpetaja Arimäelt).
Mehed võivad röhitseda, istuda jalad harkis, olla õliste kätega, karvane, haisev, olla määrdunud riietega ja ka mustad juuksed on andestatavad, rääkimata kasti joomisest ja punase Next'i tõmbamisest. Poiss, kes on räpane, on eemaletõukav, kuid tüdruk, kes on räpane, on oksendamapanev.
Kõige tipuks on naistel palju suurem enesealalhoiuinstinkt, seega nad kogevad elu jooksul vähem ekstreemsusi ja põnevaid sündmusi.
Ainus tore asi on see, et naiste keskmine eluiga on üle meeste oma, kuid ega seegi pole meeldiv igaühele, ma arvan.

Miks kõik on nii piiratud? Mingid nõmedad mõttelised reeglid, millest nagunii keegi kasu ei saa. Ma vihkan seda.

JUTUS ON PALJU ÜLDISTUSI. Seega pole mõted öelda, et mõnele naisele sobib karvasus või mõni kõrge enesealalhoiuinstinktiga naine kogeb elu jooksul rohkem kui terve sõjaväearmee kokku.


---

Mõned päevad tagasi, kui viibisin kehalise kasvatuse tunnis koos teiste keskkooli tüdrukutega (naistega), tuli mulle meelde, et vihkan kogu naiselikku olemust. Nad vadistasid ja imetlesid oma kehaosi, itsitasid ja rääkisid taga, virisesid, kuid samas peenutsesid. Jube! Säärane vastikustunne naissoo vastu valdas mind aastaid tagasi igal kuradimal päeval ja olen peaaegu kindel, miks.

Blogi üks selline tore koht, kuhu saab kõik endast välja kirjutada, kõik halvad emotsioonid. Ma võin viriseda paratamatuse üle palju tahan, ilma, et keegi hakkaks virisema minu liigse virisemise üle. Minus on ka positiivseid mõtteid, ausõna.

About a summer

Läbi. Suvi on läbi. Ongi kõik.
Suve tipphetkedeks olid need peod, kus järjepidavalt käisin. Viimati neljapäeval. Peod on olnud toredad, kuid pidulised... enamus neist on rangete moraalivaadetega. Enamus neist ei võta kunagi vabalt. Ja mina, kes olen selline... suhteliselt vabade käitumisnormidega, ei saa aru, mida halba on purjus peas, saunas, pool(!)alasti ujumises, lakkamatus irvitamises. Tunnen, et nad peavad mind lõtvade kommetega tüdrukuks, kes on sadomasohhistlik padumaakas. Ma ei väida, et see ei käi minu kohta, ta käib, kuid pole domineeriv.
Ükskõik.
Ilusaim tunne selle suve jooksul võttis mind mere ääres olles. Päike kriiskas, lained möllasid, sillutised paitasid jalatalda. Viivuks tekkis kahtlus, kas ma viibin veel pärislikkuses. See ei tundunud olevat reaalne, see oli liiga ilus, et olla reaalne.
Lummavaim hetk selle suve jooksul oli ühel ööl, mil maja taga lõkkasid gigantsed udutormid. Kell oli üksteist öösel, kollane täiskuu kumas läbi halluse. Õhk oli külm ja niiske. Udu, udu, udu - see oli igal pool, see muutis kõik, see muutis kummalisemaks. Kõndisin mööda kruusast teed, seisatasin, panin mp3-st käima laulu The Movie On Your Eyelids ja süütasin sigareti, millest tulnud väikesed tossupilved suundusid otse üles.
Kõige kohutavamad ööd selle suve jooksul olid siis, kui lebasin unetult voodis ja mõtlesin kõigele olnule, minu mustale poolele.

Korjan Internetist noote klaverile. Ma ei saa neid realiseerida. Kurb, et palju tegevusi jääb kinni raha taha.

Ebb and flow

Ma olen üks sellistest, kes mõtleb: "Minuga see ei juhtu".
Oletame, et kõõlun hoolimatult kuskil katuseserval, olen teadlik ohust, mis mind ümbritseb. Ma võiksin ju koperdada - see on minulik... Ma võiksin ju libastuda või saada ehmatatud mõnelt hiiglasuurelt ämblikult, kukkuda alla. Seal on sada varianti, mis võiks juhtuda. Alati, ALATI ütlen endale mõtteis: "Okei, Saatus, kui mind siia enam vaja pole, kui minu saatuseks on surra nii noorelt, kui minu alla kukkumine on millekski hea või vajalik, siis aga palun, kukutagi mind alla... Või tõesta veelkord, et selles maailmas on minu koht, mida kellegi teisega täita ei saa."
Sisimas olen enam kui kindel, et ma ei kuku alla, see ei juhtu minuga. Ei saa lihtsalt juhtuda. Minuga ei juhtu ju kunagi. See oleks nagu mõne jumaliku seaduse eiramine, KUI juhtuks. Mõtlen seda lauset vaid kindluse saamiseks ja enese rahustamiseks... Mõtlen, et tunduda iseenda jaoks eriline kui katuselt eluga olen alla tulnud. Et saaksin turvatunnet - Saatus hoiab mind. Kusjuures minevikku vaadates hoiab ta mind kui kullatükki, aga sellest ei viitsi lähemalt rääkida. Liiga pikk jutt.
Loogiliselt võttes peaksin elama õnnelikku elu - ma olen 24 tundi ööpäevas nädalaringselt päästetud... Elangi õnnelikku elu... vahepeal. Näiteks täna. Arvatavasti ka homme ja ülehomme ja üleülehomme ja üleüleülehomme. Varsti tuleb jälle mõõn (peale tõusu järgneb mõõn). Praegu tunnen ennast väga-väga hästi.

Tõusud ja mõõnad
Kui on mõõnaperiood, võib olla muresid kui tahes vähe ja kui tahes tühiseid. Alalõpmata on tunne, et upun neisse, kuigi tegelikult saavad jalalabad vaevalt nendega kaetud. Kuid on ka mõõnasid, mil muresid on üle pea. Kui ujuma õppida ei suuda või ei taha, on järele jäänud vaid hetk uppumiseni. Surmani.
Kui on tõusuperiood, siis pole vahet kas, muresid on alla põlvede või üle põlvede, sügavus olgu kasvõi võrdväärne Mariaani süvikule Vaikses ookeanis, ma ujun, kusjuures täie rõõmu ja lustiga. "Oh, vahi, laine tuli, aga mis sellest, ma ju ikka veel ujun, ma ju ikka veel hoian pead pinnast kõrgemal, ma ju ikka veel imetlen päikest, mis sest, et see iga päev samasugune on. See on ilus ja muu ei loegi!"


Meri on mulle saanud südamelähedaseks viimasest käigust Pärnusse. Kui ma ükskord suureks kasvan... sooviksin elada just Pärnus, paari sammu kaugusel merest, kartmata võimalikke üleujutusi. Ma olen ju kaitstud...

Laugh

Oooh, ma olen viimastel päevadel nii palju naernud, NII PALJU! Vahel tunnen end olevat lämbumisohus, sest pole naermisest tingitult suuteline laadima kopsudesse uut õhku. Viskan ennast pikali, lihtsalt irvitan kogust südamest, kõhulihased valutavad, õhupaunad valutavad, põsed valutavad, kuid naeran, sest on naljakas, nii kuradima naljakas, isegi see on naljakas, et valutan. See on hea, see on nii hea!

---

Miks küll, miks küll ma loodan igal - IGAL - õhtul, et homne päev tuleb ilusam kui ta oli seda täna? Siis olen tegusam ja värskem, puhanum, õnnelikum, inspireeritum... Kunagi ei ole homne seda. Ma olen nii rahulolematu möödunud päevade üle, olenemata sellest, mida korda saatsin. Alati jääb midagi, midagigi, vajaka.

Avastasin, et viimasel ajal näen asjades liiga palju negatiivset. Positiivsus on teisejärguline, vähem rõhutatud. Näiteks minult küsiti, et kuidas mu suvi on läinud... Vastasin tülpinult umbes niiviisi: "See suvi on olnud mõttetu, ja seda sõna otseses mõttes. Kuskil pole käinud, midagi pole näinud, raha pole, mul on ainult see neetud Võnnu, Võnnu, Võnnu! Pole olnud mitte midagi erilist, kõik, mis ma teinud olen, on olnud tühja vaatamine."
Kas saab olla veel jubedamat vastust? Vist saab küll... "Suvi on olnud väga tragöödiline - kodu põles maha, õed-vennad jäid tulevangi. Sellepärast hakkasid vanemad jooma ja kuu aega hiljem sõitis purjus ema autoga vastu puud, sõitis end igaveseks voodihaigeks ja peast põrunuks. Isa - temal on läinud kõige halvemini - ta kaotas oma pea, kui sattus peale minu katsele enesetappu teha. Paps pööras täiesti ära ja hüppas üle rõdu ääre, selg ees. Kuid vahi imet, ta ei heitnudki, vaid piinles paar nädalat KOHUTAVATES valudes. Peale seda ta alles suri. Ah see kaa veel, et ma olen üle kogu keha täis põletusarme tulekahjust, millest ennist rääkisin, mäletad? Muide, mind tahetakse valgesse kartsarisse panna, sest ma olevat hüsteerik, aga noh... ELAB ÜLE."

Tegelikult... kui ma mõtlen nüüd, kui mu tuju on enam-vähem, siis ka mu suvi on olnud enam-vähem. Võiks öelda, et positiivne ja negatiivne on olnud tasakaalus.

Hea... mis on olnud veel hea peale naeru? Need paljud lõbusad läbud teatud seltskonnaga on olnud head, päikeselised ilmad, lihaküpsetamisõhtud, Road tripping'ud - nii rattaga kui ka hääletades, raamatud (eriti sellel suvel), jaanid, mu liiga avarad pluusid, kuhu kõikvõimalikud asjad sisse "kukuvad", udu, loojangud, marjad (nende söömine, mitte korjamine), HETKED, üüratult palju vaba aega, kohvised hommikud, soojus... ja nii edasi, ja nii edasi...
Halba ma välja ei too, nimelt.

Out of balance

Ma tahaksin kirjutada, et kõik on hea... Ei ole. Mõned detailid on head, kuid elu lõviosa mitte.

Naerda on hea. On olemas vaid üks inimene, kellega koos olles ma ainult naeran. Ainult. Naermine... see on nii vabastav. Üks hetk südamest naermist on parem kui olla pool aastat armunud.

Naeran oma naermised ära, lähen tuppa ja jälle matab mind see igaöine kurbuselaine... Ootan voodis und, kui järgemööda hakkab tekkima liiga palju mõtteid, mis karjuvad mu kõrva: "Mõtle mind!"

Väljas sajab vihma. Ilm on harmoonias minu tujuga. Harmoonia on hea. Placebo - Centrefolds kostub kõlaritest. Muusika on hea.

Ma ei näe enam erilisust inimestes, kelles nägin seda mõni aeg tagasi. Võib-olla ei suuda ma lihtsalt teiste vigadest läbi vaadata. Hmm... ei suudagi, väljaarvatud juhul kui oma vigu nii paaniliselt ei VARJATA (tuletagem meelde juttu mu armastatud isast, kes enda olemust ei varja... Mõistate?).


Kas kogu elu point on kanda edasi sugupuud... sigineda? Kasvada suuremaks, saada märguanne paljunemisvõimelisusest, seejärel seksida, seksida, seksida, seksida paar korda purjus pea ja preservatiivideta, alluda jumala tahtele ja hakata s i g i n e m a. Kui on jumala arvates on uus aeg veelgi paljundada, teeb ta nii, et tagataskus olev kumm saaks teatud põhjustel nii tugevalt muljutud, et asjatamisel sellest enam tolku pole. Sigineda veelgi ja veel paar korda.
Luuserist mees võiks töötada Eesti miinimumpalga peal ja mina olen ametis oma lastega, kelledest ühele kirjutati paberid mõnele kohutavale sündroomile. Kuna suren neljakümne aastaselt, jäävad lapsed pooliku kasvatusega... Luuserist (vägivaldne) isa pole neile kantseldajaks, seega lähevad lapsed tänavale ja tunnistavad end kodutuks... Aga mis vahet sel on, põhiline, et suguelundid töökorras on.
Ma loodan, et see jutt jääb vaid košmaariks.

Questions without answers

Vahel mõtlen, et milline oleks kõik siis kui kõik oleks teistmoodi läinud... Näiteks Maa poleks planeet Veenuse ja Marsi vahel, vaid suvaline kivijurakas, mis Päikese gravitatsiooniväljast mööda sõitis ja jäi mööda kosmost ringi triivima. Võib-olla oleks Maad enda ümber tiirlema pannud mõni teine täht teisel pool Linnuteed. Kas siis oleksime olemas meie?
Milline oleks kõik siis, kui maakaart oleks kujunenud teistsuguseks kui ta praegu on, või jäänud hoopiskisti ühtseks Pangeaks? Sellest tingitud eluolud ja taimede, loomade levik, nende (mitme)kesisus... Inimeste eksisteerimisel nende paigutus, ühtsus, sõjad, väljanägemine, leiutised-avastused ja nii edasi, ja nii edasi.
Milline oleks kõik siis, kui soome-ugrilased poleks end Uurali mägede tagant liigutanud, et jõuda siia, kus nad praegu on? Kui liikunud mööda teist kurssi - sügavamale idasse või hoopis Musta mere äärtele. Millised oleksime siis meie, eestlased? Milline oleks meie keel, kombed, riigikorraldus (oma riigi olemasolul), ajalugu, usk... Kas meid üldse olemas oleks? Kas me oleksime siginenud nii jõudsalt, et rahavaarv ületaks hollandlasi või afgaane?
Milline oleks kõik siis, kui Teise maailmasõja hakul jäänuks MRP salajane lisaprotokolli sisu kirjutatud teistsuguseks? Kui Eesti, Läti, Leedu oleksid okupeeritud Saksamaa poolt, ning Venemaa oleks võitnud Talvesõja Soomega. Millised oleksime me siis? Arvan, et ajalugu on igale riigile põhjatuks mõjutajaks võimalikes valdkondades nagu näiteks tabud, kirjandus, haridus, rahusvahelised suhted, majandus...
Milline oleks kõik siis, kui ükskõik kes, minu esivanematest oleks jätnud ära selle korra, millest hakkas arenema uus inimolevus... Või kui mõni minu naissoost esivanem oleks olnud aseksuaalne või aher. Kui üüratu aeg tagasi poleks need kaks ahvilaadset elukat üksteist leidnud, kes on minu sugupuus... Millised oleksin minu geenid siis, kui mind üldse oleks olemas. Milline oleksin siis, kui mul oleks teine isa või ema?
Milline oleksin siis kui esimeses klassis poleks mind tabanud auahnus, millega sundisin end lugema, lugema, lugema... teistest rohkem lugema... Olema priimus raamatute lugemises... Õppeaasta jooksul lugesin ei vähem ega rohkem kui kolmkümmend kolm raamatut otsast lõpuni. Sain selle eest tunnustust. Uhke. Kui ma poleks tahtnud olla parim lugemises, kas oleksin siis avastanud lugemise? Raamatutel on ju oma osa maailmavaate ja intelligentsi kujundamisel, arvamuste ja põhimõtete loomisel... Vähemalt minul.

Neid küsimusi on nii palju, millele mitte kunagi vastust pole võimalik saada. Kuid ma pole üldsegi kurb, et ei saa olla kõiketeadja... See ongi elu võlu - vastuseta küsimused.

Questions with answers

Saabusin äsja vanaisa sünnipäevalt. Ta sai seitsmekümne üheksa aastaseks ja on kindlasti kõbusam kui Sinu vanaisa (juhul KUI sul ta on). Kinkisin vansile isejoonistatud pildi suurel paberil, kus ilutseb tema lõust. Nägu.
Istusin peomaja kõige halvemas nurgas, sõnaotsesesmõttes nurgas, minu kõrval olid sugulased, keda ma absoluutselt ei tunne, ega tahakski tunda, ning neasin oma kurba tuju. Tundsin ennast justkui epitsentrina, kuhu on kogunenud kogu saali halvad emotsioonid ja mis kohe-kohe purskuvad pisaratena minust taaskord eemale... Jagab lööklaineid siia-sinna ja vabaneb põhjendamatudest pingetest, tunneb end jälle OK-lt... Helenalik.

---

Mis tunne võib olla hüpata alla kõrgelt kaljuservalt sinistesse soojamaa vetesse? Ma tahan seda teada. Tunda. Tõesti, TAHAN!

---

Mulle on jäänud ~25 aastat elada. Ma sooritan suitsiidi, kusjuures olen selle üle uhke, sest ma ei pea olema üks neist, kes hävib vanadusse, kopsuvähki või läbi infarkti. Ma ei poo ennast üles, ei söö üüratu arv tablette ega hüppa pilvelõhkuja katuselt alla, vaid lõikan veenid läbi.
Minust saab narkomaan, kuid see pole põhjuseks, miks enesele otsa peale teen. Põhjus on liigses mõtlemises.
Põhimõtteliselt suudan ma selle tsirka 25 aasta jooksul täita oma peamised (!) eesmärgid.
Kõik on kindel - keegi-ma-ei-tea-kes on ette planeerinud kogu mu elu.

Mõned vastused küsimustele, millele sain vastuse -

aegumatud küsimused:
Kas on elu enne surma? Ei.
Kas tühjus on olemas? Ei.
Kas kassidel on üheksa elu? Ei.
Kas Taevas ja Põrgu on olemas? Ei.
Kas see, mis toimub peale surma on saladus? Jah.
Kas see on igavene saladus? Jah!
Kas maagia on olemas? Ei (see tähendab, et kõik on R E A A L N E!).
Kas iga väiksemgi nähtus, inimene, sündmus, tegevus jne on mõjutajaks kogu minu tulevikule? Jah.

minust:
Kas ma elan, et täita mingit kindlat ülesannet ühiskonna ees? Ei.
Kas mind on vaja siia maailma? Jah.
Kas ma olen ekstravert? Ei.
Kas ma olen introvert? Jah.
Kas ma olen omakasupüüdlik? Jah.
Kas ma olen silmakirjalik? Jah.
Kas kõik inimesed on silmakirjalikud? Ei.
Kas ma olen oma hingelt kunstnik? Jah.
Kas kõik inimesed on hingelt kunstnikud? Ei.
Kas mind armastab rohkem inimesi kui vihkab? Ei.

Kolmandast maailmasõjast:
Kas tulevikus vallandub Kolmas maailmasõda? Jah.
Kas Kolmas maailmasõda algab peale esimest kahtekümmend aastat? Ei. 30? Ei. 40? Ei. 50? Jah.
Kas Kolmandas maailmasõjas hukkub rohkem inimesi kui Teises maailmasõjas? Jah.
Kas Eesti astub sõtta, olles üks jagu osapooltest? Jah.
Kas Eesti on üks vastastest Venemaale? Jah.
Kas Saksamaa osaleb samuti Kolmandas maailmasõjas? Jah.
Kas selles sõjas osaleb alla kahekümne riigi? Ei. 30? Jah.
Kas selle sõja tanner on peamiselt Euroopa pinnal? Jah.
Kas nafta saab maapõuest otsa lähima kolmekümne aasta jooksul? Ei. 40? Ei. 50? Jah.
Kas üks Kolmanda maailmasõja puhkemise põhjustest on nafta leiukohad? Nii ja naa.

Wall

Mis siis saab kui peaga vastu seina joosta?
Mina tean, sest kogesin seda umbes pool tundi tagasi. Jooksin ühest maha jäetud majast välja, kuid ei pannud eesolevat seina tähele, sest ruumis varitses hämarjane pimedus. Hetkega tundsin, et mu pea on justkui kummipall, mis hooga seinale visates kiiresti tagasi põrkab. Õnneks ei viskanud pilti täielikult taskusse ja suutsin oiates omal jalal koju kõndida. Mul on nii valus, meeletult valus. Liiga valus. Oooooh!

Father

Tänase päeva märksõnaks on "grillimine".
Lõunast pärastlõunani grillisime isa ja tema abilistega saunale katuse pealesaamise puhul. Ma tundsin ennast nii täiskasvanuna, kui ta pakkus mulle koduõlut juua. Mulle maitses see.
Mida rohkem ma isaga aega koos veedan, seda enam tunnen oma armastust tema vastu. Ma tõesti ARMASTAN teda. Ja koduõlle sissejootmisel pole sellega midagi pistmist. Ta on nii huvitav, sügav, mõistev, elukogenud, lõbus - ta võib panna terve saalitäis inimesi naerust lõkkama. Ta ütleb, et ta on sisseelaja, kuid pealtnäha tundub olevat tõeline ekstravert, esineja, näitleja, kuidas iganes sobib öelda. Kõik tema head ja vead (mida ta üldsegi mitte ei varja), teevad temast Madsa - maailma parima isa ja sõbra. Ma olen temasse väga kiindunud, isegi liiga kiindunud.
Ooh, ma armastan, armastan, armastan!

Õhtu veeretasime öhe Kata-Mannu aias koos Kata-Mannu ja Siimuga. Grillisime ja sõime ja jõime kohvi ja suitsetasime ja istusime lõkke ääres. Nii palju juttu, tänu millele suurenes minu usk paranormaalsusesse (ma arvan, et tähenduselt peaks see sõna OK olema). Minu pendel, mis keerutab tõtt (päriselt!), igasuguste vaimude väljakutsumised, hea ja halb energia, juhused, mis ei minu vaatevinklist ei ole juhused, vaid saatuse käigud...
Läbi rääkimise tunnen, kuidas avastan iseennast, oma isikliku maailma salapäraseid paiku.
Igatahes see õdus grillõhtu oli väga-väga tore. Väga tore.

Kuigi mind aeg-ajalt heidutavad masendavad mõtted, tunnen siiski, et elu on ilus. Ehk need neetud mõtted ongi täpiks i-le... Ma võiksin isegi öelda, et ma olen... õnnelik!

Lonesome

Üksildus muutub rõhuvaks. "Mul ei ole inimesi," ütlen ma, kuigi tegelikult on... Suhtlen nendega peaaegu igal päeval. Lihtsalt... See ei ole see.
Mulle on alati meeldinud olla üksi, mitte üksildane, sest siis tunnen täiuslikust endas ja mind ümbritsevas. Praegu olen aga üksi JA üksildane. Rusuv.
Ma ei tea, kas viga on minus või teistes... Või puhtalt liigses mõtlemises. Või loobumises sõber Suitsust.
5 päeva, TERVELT 5 PÄEVA, pole ma suitsetanud, ma suudan ennast üllatada. Kõiki järgnevaid päevi võib juba punasteks päevadeks ristida, sest tõesti, jah, ma teen praegu imet.

Nataša

Kakkusin oma toa seintelt maha kõik joonistused ja maalid ning võtsin enesele ülesandeks täita seinad uuesti, uue kunstiga. Liiga pikalt olen tühja passinud, ometi oleks ju tore, kui tegeleksin sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.

Praeguseks hetkeks ilutseb keskseinal noordaam salkus juuste, näoilmel on vastikustunne ja viha kombinatsioon ning erk huulepulk valgunud üle vasakpoolse huulenurga. Ta on Nataša, kuid mitte venelane, ta on eestlane, Nataša nimeks oma sundameti pärast... "Ooh, Nataša, Nataša..."
Ta olemus rikutud. Kellegi käejäljed tuksuvad valusalt tema pihal... Ta on hullunud oma kambris, kus pole aknaid. Varvastelt jalutavad üle prussakad. Pea sügeleb täidest. Keegi ei hooli tema heaolu pärast, tähtis on vaid kena näolapp ja tunnused, mis teevad ta naiseks.
Varahommikul hoiab paremas käes teravat naela, mis lahti võetud mädaneva koiku külest. Tõmbab sellega üle vastaskäe randme. Tõmbab veel ja veel palju-palju kordi. Viimane lootus vaid see, et ta pääseks Paradiisi.

---


Chalice - Minu inimesed
Vot see on tõeline laul.
...
Tean, kes olen, kui mäletan, kes olin.
...
Elan, mitte ei võta ainult ruumi.
...
Iga päev näen, mis koht on maailm.
...

Nii ongi. Ja nii peabki olema.

Homicide

Kogu Lääne tsivilisatsioon on üles ehitatud ELULE, rääkimata kohtusüsteemist, MÕRV on kõige õudsam kuritegu. (Kadri Kõusaarelt)
"Kuid kas on olemas elu enne surma?" küsis keegi filosoof.


Surm võib ju olla tee elule. Võiks. Kui surm on tee elule, siis mõrv on kõige õudsam kuritegu?

Good, real good

Jõin ennast purju. Jõin ennast segi.
Jah, vot joomise abil saan teha kõike, mida tahan, öelda kõike... sest keegi ei solvu mu peale, juhul, kui ollakse ise ka purjus. Nad ainult naeravad minu lollakuse üle, minu lollide ütlemiste peale. Mina naeran selle peale, et nemad naeravad. Ja see on nii hea, SEE ON NII HEA! Vaba voli kõigele... kõigile.
Ma tunnen ennast nii hästi, kuigi kainus on juba haamriga pähe löödud. Ma olin see, kes lõuna ajal tundus jäävat unistustesse. Kuigi see ei ole kena, et tarvitasin minule keelatud ained... saavutamaks...
Olin lahkumas joomlaste seast, player'ist käis laul... mingi laul. Nutmapuhk. Kõik oli ju nii hästi, nii tore. Kuid samas kurb... Mattusin laine alla, kus oli nii õnne kui kurbust... Siirast kurbust, ilusat kurbust, sama palju kui rõõmu.
Üle pika aja tundsin ennast mugavalt võnnukate seltskonnas... vabalt... See ei ole OK, see on liigagi halb, sest ma ju ei taha naasta tagasi sinna punkti, kus olin aasta aega tagasi.

Ma haisen... lõhnan.
Kuidagi naljakas on kõik...

Untruthful

Ma ei tee seda, mida tahan... Ma ei ütle seda, mida tahan. Tundun endale nii võltslikuna, ahistatuna iseenese viisakusest. Räägin inimestega VIISAKUSEST, viisakalt, mitte avaldades oma kriitilist arvamust, mis võiks korrakski riivata suhtluspartneri olemust. Üritades mitte kellelegi haiget teha. Surudes maha oma hetkeemotsioonidest tingitud viha... Kui tahaksin öelda teravalt välja kõik, mida mõtlen, inimestele... kellele ma silmakirjalikkuses sarnanen...
Aga... kui ütleksin ja teeksin kõike, mida tahan, kaotaksin ilmselgelt tuttavaid/sõpru, saaksin endale palju viha, sest nad ei mõistaks mind, minu üritust olla üdinisti aus. Seda ma ju ei taha? Ütlete, et mõistate. TE EI MÕISTA!

MIS ON PRAEGU?
Häbiväärne võltslikkus.
Ma vihkan seda.
See neetud valelikkus! Läbi valelikkuse hoitud kohad seltskondades... et mitte muutuda eraklikuks. Heidikuks. Olla kohata on tekkinud minu uueks hirmuks, miks?
Ma vajun põhja iseenda ees.

Masendav.
Masendav hala.

Nothing

Aeg on liiga suhteline. Kord läheb see ülikiiresti, märkamatult, teinekord venib ja venib ja venib... Venib just siis kui on igav või seest on midagi korrast ära.
Viimasel ajal on aeg kotkatiibadega lendanud. See kiirus on hämmastav. Naljakas, et pool suve olen suutnud põhimõtteliselt tühja vaadata, ilma suurema tegevuseta, igavledes, vaevumata endale tegevust otsima. Toimus püssipauk ja päev on nii ära sisustatud kõikvõimalikest tegevustest - alates raamatu lugemisega lõpetades rännakuga Imedemaale.
See Imedemaa... See ei olnud nii ilus, lilleline ja meeldiv kui arvate. Pigem hirmus, surisev, hetkeliste pimedustega ja võitlemine hinge eest minu kurja kaksikõe Helenaga.

Kessu... olen veetnud temaga koos viimased päevad. Ääretult huvitav inimene. Räägib palju, väga palju, kuid ta jutt on nii köitev. Kessu pani mind mõtlema elu hapruse üle... Kui lihtsalt võib tegelikult käest minna. Vaid üks väär tegu...
Ta andis mulle idee, mille elluviimisel saab olema mu elu suurel määral muudetud. Ja seda ma ometi tahangi? Olen kõikse aeg tahtnud, eks ju?!

Ma ei ole kordagi kirjutanud, et mu rinna peal asetses neet, nädal-paar tagasi. Ometi oli see nii tähtis, et pean selle kasvõi nüüd ära mainima.

Pildil on täht Päike ja pildil on VV Cephei A, mis on samuti täht, kuid märgatavalt suurem. Päike oleks nagu tühine kui üks eemaldamata jäänud väike karvanääps Su säärel. Kui väike on siis planeet Maa? Liiga väike. Päikese läbimõõt on 109 Maa läbimõõtu.
Teadagi, Maal elavad inimesed, meie, kes sisemuses arvavad, et kõik, absoluutselt kõik, tiirleb ümber neite (kuigi teadus näitab vastupidiselt, arvavad nad seda ikka). Meie, kes me pole MITTE MIDAGI nende suuruste kõrval... Labane, kas pole?
Mõleda vaid, kui väiksed me oleme, mõelda vaid. Meie probleeme pole ollagi, meie õnnehetked on tühisus. Milleks siis üldse... ... ... ... ... ...?
Ma ei aenda kedagi ennast või teist tapma, pole vaja, mis sest, et Sinu ega minu elu pole MITTE MIDAGI. Eelmises postituses kirjutasin: elu mõte on elada. Lihtsalt kõik see, kuidas me heietame - sõna otseses mõttes - mõttetuste üle... See on omajagu paratamatus aga ka äärmiselt nõme. Igal hetkel võib tabada Miski meie Maad ja hävitada kõik, samal ajal kui näiteks Sina loed seda kirjutist ja lähed endast välja minu arusaamade pärast, kuigi tegelikult pole see tekst MITTE MIDAGI, maailmamastaabis.
KUI on planeet Maa on ainus, millel on koha sisse võtnud ELU, oleks see ääretult suur ruumi raiskamine. Mu sisetunnne ütleb, et elu on veel kuskil... Peab olema. Meie ei saa olla ainukesed, vaid meie päralt ei saa olla terve Universum, oh ei, ma ei usu.
Minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.
Ma kirjutan veelkord: minu mure on tühine. Minu rõõm, na hui, on tühine. Kõik on tühine ja miskipärast tekitab see minus kuidagi... hea tunde.

Point of life

Hüppad, hüppad hästi kõrgele. Puutud tühise hetke varvastega veepinda. Vaid üks hetk juurde, kui oled juba ülenisti vees. Sa vajud aina sügavamale, aina sügavamale. Valgus hägustub. Sulle on jäänud kaks varjanti - hakkad triivima oma neetult siivutute kätega pinnale või lased olla nii nagu on... hingad seda, mida on hingata, pingutamata valguse poole. Andudes kogu oma kehaga põhjale... Magada oma ajas liivaluidete peal, lainete all, kindlalt. Või naasta tagasi argielu juurde... argiste probleemide ja argiste rõõmude juurde. Maisesse maailma.


Mis on elu mõte?

Elada.

Good enough

Hommikupoolikust lõunani lebasin kiirustamata voodis.

Lõunast õhtuni istusin koos Manniga katusel. Arvatavasti saab nii, nagu siis, olema kõik päevad, mis lähima kuue kuu sisse mahuvad...

Õhtust ööseni olin Mellistes. Mängisin võrkpalli, ujusin ja olin niismaa lahe. Tundsin erilist rõõmu olemast naissoost. Tähelepanu igal astutud sammul, igal ütlemisel, igal näoilmel... Ja see nii kuradima palju meeldis mulle!

Eile käisin Tartus. Naljakas, et mida suurema rahvamassi sees ma viibin, seda üksildasemana end tunnen. Istusin Emajõe pervel oleva pingi peal ja jälgisin labaselt inimesi, kes minust mööda kõndisid. Umbes viiskümmend protsenti neist vaatasid mu põlvikuid. Tähelepanu, jess!

Kõik on olnud ebanormaalselt OK. Liiga ilus on, liiga suvi on. Oh, ma armastan. Päike, Road Trippin' ja jalgratas, mitte midagi muud polegi vaja, et tunda ennast äraütlemata hästi.
Jah, jah, jah, ma armusin (JÄLLE) elusse, ooh, ma olen joobunud, armastusest, mm, kui hea, nii ilus ja tore ja liblikaline...

Ülalolev pilt räägib totaalselt minu eest.

Being myself?

Hakkasin mõtlema, et... kas ma olen ikka see, kes olen. Minevikku tagasi vaadates on selline tunne, et olen olnud kohati üpriski võlts ja etteplaneeritud (nagu näidendites, kus peab just kästud ajal just kästud lauset ütlema just kästud viisil)... Ma pole vistist julgenud OLLA nii, nagu hing räägib, vaid üritanud käituda endale kehtestatud moraalinormide järgi ühiskonna ees (moraalsus pole mulle eriti tugev pool).
Kuid kui vaatan teisiti, siis olen öelnud alati oma arvamuse, mis sest, et lähedastematele leebemalt kui võõrastele.
Ma pole kartnud hiilata. Aga see, kas ma olen hiilganud ISEENDANA... see on juba omaette raske, väga raske küsimus.
Inimene on selline, milliseks ta end mõtleb. Ma ei taha mõelda, ma tahan olla, kartmata.
Tead, ma järjest rohkem veendun selles, et ei tunne end piisavalt hästi. Mina, kes olen (arvatavasti) tundunud enesekindlana, samas ettearvamatult kriitilisena väljaspool mind olevate asjade üle, liiga julge rääkides ja tegutsedes, heietab nüüd sellest, kas ta on see, kes on või keegi muu... Mina, kes olen kaaslaste silmis enesekindel, pole eneses kindel, enese pärislikuses kindel.

Nii kohutav on vaadata, kuidas terve inimkond on järgib ühtedel põhimõtetel hierarhiat. Ja erandid, kes seda ei tee, on hullud või eraldatuses elavad heidikud. Olen üks hierarhiale allutatudest, mis võib tähendada, et mul ei olegi mul võimalik olla sada protsenti see, kes olen. Vähemalt ei saa ma teha sada protsenti seda, mida tahan.
Samas keda kotib see kuradi allumissüsteem? Mina olen mina, ja (ennatuslikult) elan ainult ühe korra.

Ah, mida rohkem ma sellest teemast jauran, seda rohkem tekib tunne, et mu sees on liiga suur segadus koristamiseks. Ma vist mõtlen liiga palju. Kõige olulisem ju siiski see, et elult saavad sama palju nii massimõrvar kui Ema Teresa - surma. Ja tähtuselt teine on hea muusika.

Sea

Kaks päeva Pärnus.

Heites seljast riided ja tormates merre, tekkis kahtlus reaalsuse üle. Kõik oleks olnud justkui... unistuses... või unenäos. Päike lõõmas, meretuul puhus üles laineid, milledel seilasin madratsiga. Nautisin õõtsumist, mis ka maismaal olles järele ei jätnud.

Olen armunud meresse. Minu tunded on justkui tuul, mis hoovab vete kohal ja lükkab prahi kaldasse, et saaksime olla kahekesi, kahekesi...
Merel möllavad lained matsid mind, olles minu enda tunded. Sain üheks tunnetega.

Sain üheks merega.

She

Tema hommikud algavad kõlarite ühendamisega elektrivõrguga ja harjumuspärase kange kohviga, milles on nii suhkrut, kui piima.
Tavaliselt veedab esimese osa päevast oma toas (nagu enamus osadest päevas), võib ka juhtuda, et on viitsinud oma uneleva tagumiku tööle vedada.
Kui kell on tiksumas ühe peale, on ta töölt koju jõudnud, ja kui tööle juhuslikult ei läinud, on endiselt oma toas, aga mitte tegeledes intelligentsiga, vaid oma välimusega. Tal kulub selleks tund, sest kiirustab ebaloomulikult harva.
Kesklõuna on just see aeg, mil tekib tihk õue ronida - vanast harjumusest, kui veel kirglik suitsetaja oli. Enam ta ei käi verre nikotiiniannuseid süstimas, vaid ajaviiteks jalutamas. Kuna tal pole mp3-e, algab väljas olles meeletu igatsus muusika järgi, mis ta jalad koduteele seavad.
Koju tagasi jõudes sööb arvatavasti kõhu täis ning seejärel andub mõnele raamatule. Kuna raamatud väsitavad teda, hakkab silm tahtmatult looja vajuma, mis on märk sellest, et on aeg endale järjekordne kohv keeta.
Õhtuks jõuab pererahvas koju, mis suunab teda sulgema end veel kindlamalt oma tuppa, et mitte kellegagi kokku puutuda.
Lebab voodil, silitab varbaga oma jämedat sääremarja.
Piina korral käib wagen toilet'is või külmkappi vägistamas, televiisor teda ei köida.
Kui õues on meeldiv ilm, on ta seal ööni.
Ta arvab, et talle polegi vaja mitte midagi muud peale kohvi, hea muusika ja oma toa, mis on justkui kindluseks kõigele tema sees olevale. Hea küll, paar suitsu oleksid kaa tarvilikud, sest päris lahti pole ta nende järgi ihalemisest ikka veel saanud, olgem' ausad - vahel elab ta lihtsalt kujutelmades.

Sedaviisi mööduvad kõik tema suvepäevad. Aga ta ei kurda. Kui keegi temalt küsiks: "Olla või mitte olla?," siis ta vastaks südamerahuga: "Olla."

Pleasure

Ma pole vist kunagi varem pööranud tähelepanu oskusele nautida. See on olnud kuskil mu sees ja iseenesestmõistetav.
Nautima.
Nauding.
Naudinguga kaasnevad emotsioonid.

Tänane päev on olnud erilisem kui kõik eelmised päevad, mis viimase nädala sisse mahtunud. Tööle ei läinud. Ma ei suutnud, ma vihkan! See-eest sain ennast korralikult välja magada ja kiirustamata äratada ennast kohvi ja lauluga When it's Cold I'd Like To Die. Üle pika aja suutsin kohvi joomist nautida. Ma ei tea, mis mind mõni aeg varem selles takistas... Üleüldse, ei suutnud ma midagi nautida. Kõik oli nii tühi, nii kõle. On toimunud tagasipööre paremuse poole. Ma olen õnnelik selle üle.
Lõuna-aal' lugesin kodus raamatut. Placebo saatel. Nautisin seda.
Pärastlõunal käisin Katusel. Lugesin ka seal, vihma saatel. Märgsusest tingituna mitte eriti kaua. Nautisin vihma. Nautisin loodust. Nautisin oma olekut ja seda, et ma olen võimeline jälle nautima.
MA NAUTISIN!

Tunnen end nii hästi. Ei hakka üritamagi kirja panna, mida olen tänase päeva jooksul ära tundnud, sest häid tundeid on raske, kui mitte võimatu, sõnadesse panna.

?

Metafüüsilisemat sorti inimesed teevad muid tegevusi, et mitte mõelda surmast, lihtsakoelisemad inimesed selleks, et mitte mõelda seksist.

Kadri Kõusaar

Terrible me

See pole VIST normaalne, kui minu jaoks võrdsustuvad Lähis-Ida paanilised kriisid ja suitsiidterroristid ning Aafrika koolijutside seks-orjadeks röövimine minu probleemiga - ja minu probleem omakorda taandus samaks mõttetu filmiga, kus neis kohtates, kui kinos olevad kaasvaatajad naersid, mina seda ei suutnud, ja kui mina naersin, ei teinud seda nemad.
Aga tegelikult... mis mulle ikka teadmisest, kuidas-millal-kus mõni enesetaputerrorist pommi lõhkema pani või mitu tüdrukut mõnest III maailma koolist turulettidele, kiimas onudele priimaks kaubaks viidi. Ma ei puutu nendesse probleemidesse.
Minu maailm peaks olema Mina, MINU Probleemid ja Minu Meeleolud, mitte kedagi ega midagi muud sinna (põhimõtteliselt) vaja pole.
P.S. Lähedased kuuluvad "probleemide" alla (üldse mitte halva poolest - nende mure on minu mure, nende rõõm on minu rõõm). Kui olete minu blogi ka varasemalt lugenud, peaksite teadma, mida mulle tähendab sõna "lähedased" (et ei tekiks hiljem vastuolusid minu käitumise ja selle jutu suhtes).
JA MIS SIIS, kui pean enese hädasid tähtsamaks, kui teisel pool maakera elavate omasid? Milleks vaevata oma pead võõraste jamadega?
JA MIS SIIS, kui ma usun siiralt õiglusesse, ja tasakaalsusesse - ju siis saavad inimesed oma piinade eest kas maises või taevases ilmas selle eest tasu?
JA MIS SIIS, kui Sa arvad selle teksti põhjal minust nagu jultunud tüdrukust, kes on elus nii kibestunud, nii kibestunud ning peab ennast maailma nabaks (kuigi õigupoolest olengi ma seda iseendale).
JA MIS SIIS? - see küsimus on parim, mida üldse kunagi välja öeldud. See küsimus tekitab minus sügavat pohhuismi. See küsimus on tee boheemsusele.
Võib-olla peaksin küsima ka enda probleeme tajudes: "JA MIS SIIS?", et neist üle olla, mitte vaid hädade üle, mis varitsevad teisi.
JA MIS SIIS, kui ma seda ei tee? Hah.

JA MIS SIIS? - see hävitab kõik. See hävitab päikesesära. See hävitab kõuekõmina.
JA MIS SIIS? - see küsimus viib elavikust igavikku. Nõukogude kriminaalkoodeks oli JA MIS SIIS valguses metafüüsilisem kirjutis üldse: 25 dollari omamise eest sai sama palju kui mõrva eest. Geniaalne! Ka pole niimoodi ka... igavikus?
JA MIS SIIS? - see on suund rahule.


Mind on seda kirjutama ajendanud raamat "Vaba tõus" Kadri Kõusaarelt.
Ma ei tea, kas mu laused selles tekstis on olnud liiga pikad ja keerulised, arusaamatud, kuid siiralt loodan, et sain edasi antud selle sõnumi, mis on mitu päeva peas pakitsenud.

Etno

Laulupidu.
Kas olete kunagi mõelnud, et mis tunne võiks olla, kui laulda koos kümnete-kümnete tuhandete eestlasega Eesti hümni?
See on võimas. See on ahhetamapanev. Mitte ükski koor üksi ei suuda laulda sellise paueriga, sellist fiilingut andvalt kui need kodanikud, kes võtsid kohustuseks end laulupeole vedada ja laulda koos hümni.
Armastan teid, eestlased, armastan teid, hoolimata teie tüdimust näitavatest mordadest ja sellest, et teie lemmiktoit on teine eestlane.

Eile hommikul sõitsin koos mõningate sugulastega Tallinnasse. Seiklesime linna peal. Ostsime maitselt meeldejäävaid mandleid. Sõime äärmiselt halbu spagette. Vaatasime rongkäiku. Oh neid naeratusi ja hõikeid. Läksime laulukaare juurde. Laulukaar oli suurem kui piltidelt olema tundus. Nägin korraga nii palju inimesi kui ma kunagi varem näinud pole. Kuulasin laulmist - hümni laulmist. Kõik muu oli laulupeol seoses lauludega jama. Kerge etno-põlvikute ostmine. Tartusse sõitmine. Magamine üksinda ülisuures, ülipehmes voodis, mis pakkus nii kuradima hea und.
Hommik oli ilus. Sõin oma mõningate sugulastega hommikusööki ilusas-hubases-kallis keskkonnas. Me sõime kõik KOOS. Seda kommet minu perekonnas pole. Ega tahakski. Aga nendega oli hea süüa KOOS. Hiljem veidike logelemist. Jõudsin napilt kojuviiva bussi peale.

Õhtul läksin paari klassiõega Issaku järve äärde vesipiipu tõmbama. See ei tahtnud eriti hästi edeneda. Aega viita oli siiski hea. Hiljem läksime külla ühele klassiõdedest. Jõime kohvi, jätkasime vessari popsutamist, mis siis läks juba libedamalt.



Võib-olla ma ei taha enam olla suitsetaja.
Peaks piirama.

Alone

Milline oli minu 28. juuni, aastal 2009?
Täis esilekutsutud üksindust.

Kõige tugevam isiksus maailmas on see, kes suudab olla üksinda.

(Henrik Ibsen)

Terve see päev... natuke raske või kuidagi... rusuv. Poleks nagu kellegagi rääkida, ei tahaks ka. Meelistegevuseks on olnud kirjutamine... mõtetest, unistustest, maast ja ilmast.
Tegelikult päris üksi ma polnud - seltsiks raamat, paber, pliiats, kohv, muusika... ja mina ise. Hm... tervelt kuus kaaslast, neist siis vähe?


Kui te vaid näeksite seda udu, mida aknast näha võib. Vähe sellest, et kõik, mida on näha tavalistel öödel, on praegu lootusetult uppunud udusse, upuvad sinna ka silmad. Udu on liiga palju, liiga palju.
Tahaks udu sees olla. Emmata. Karjuda häält, mis on nii sume, sume, sume. Lasta võtta enda hõlma alla kaitsta.

Tahaks, tahaks. Kui ma tõeliselt tahaks, siis oleksin ammu juba kossid jalga lükanud ja padavai udusse tormanud. Aga ei ole ju. Võiks ikkagi selle sees olla...

Uni tikub silma. Üleeilne öö ei saanud tuba varitsevate sääskede pärast sõba silmale. Muudkui pinisevad kõrva ääres. Ja eilne öö oli poolenisti olemata, sest sundisin endale lõpetama pintseldust kassidest, mille kallal olin hommikust saadik mässanud. Kui lõpuks voodisse jõudsin, haarasin ilma tahtmata kätte raamatu, mida ma muidugi enne koitu kõrvale ei suutnud panna.

Eijah, head ööd!

Miks "head ööd" on nii sarnane väljendile "head tööd"?
Äkki sellepärast, et vanadele eestlastele oli magamine justkui üks töö tuhandest, mis oli aga just nii hea, et selle kohta võiks öeldagi "hea". Või mõeldi magamise asemel... seda paarikaupa magamist. Ka töö ju, hea töö.
Sündis peale mitmeid põlvkondi uusi eestlasi, kes arvasid, et töö on see, kui sa töötad ja saad selle eest raha. Need uued eestlased vajasid rohkem häid öösid, et ennast uueks rahateenimispäevaks valmis puhatada kui häid töid, sest töö, mille eest raha teeniti oli nii ehk naa hea.

Stop. Punkt. Kõik. Ma lähen magama. Nüüd.

Head ööd.
Või head tööd.
Suva.

Murutar

Nüüd ma siin olen. Raamatukogu arvuti taga, mis on nii-nii paljuilusam ja parem, kui minu enese oma, mis viibib hetkel paranduses. Ah, parem ongi, sest nüüd on mul palju rohkem aega TV-d vaadata (mitte, et sealt midagi meelikõitvat tuleks).

Eile läksin kirikumäele. Väljas oli just parajalt lämmi vihmasaju jaoks. Vihma ette tajudes võtsin kaasa paberi ja pastaka, teades, et hakkan kirjutamagi vihmast. Kui ma oleksin mustandid kaasa võtnud, trükiksin praegu neid luuletusi. Noh, jah, ega need palju väärt polnudki... Ilusad ikkagi.

Võtsin raamatukogust raamatu "Abitu" Kati Murutarilt. Jõudsin ühe päevaga pool sellest läbi. Uskumatult hea raamat. "Abitu" sisu pole uskumatu - kõik on liigagi reaalne, kuid see, kuidas Murutar on suutnud loo kirja panna on rohkem kui uskumatu. Soovitan, soovitan, soovitan! Kuid seda raamatut lugedes, peab olema piisavalt tugev, et taluda kõiki neid seksiseiklusi, millest seal väikeste vahedega pajatatakse.

Taasavastasin rattasõidu. Ükspäev võtsin lihtsalt oma ülimugava ja jõulise ratta ja sõitsin kõikvõimalikud teed läbi. Nii hea, nii kiire, nii vaba.

Eijah, kasutan oma aega ka muudele internetilehekülgedele kui blogspot.com ja lõpetan oma jutu siin. Ikkagi ajapiiranguga arvutiskäik. Mh.

Special = non-special

Eile oli lõpetamine. Kõik oli ilus ja hea.
Pidasin kõnet, mida pidades hakkasin hullupööra värisema, kuigi enne lavale minekut ei olnud mitte mingisugust närveldamist.
Ja siis pärast kui sõime klassikaaslaste ja lapsevanematega torti... Nii hea oli kallistada. Ma pole vist mitte kunagi varem saanud nii palju soojasid kallistusi kui ma eile sain.
Pildistamised ära pildistatud ja klassikaaslastega hüvasti jäetud, läksin koos sugulastega minu poole. Sünnipäev ja lõpetamine ühes peos siis seekord.
Ja kui sai ka sugulastega hüvasti jäetud, läksin kirikumäele käsikäes šampusega ning pokaaliga tähistama üheksanda klassi lõpetamist. Ümber olid veel mõned tüübid, aga seda lõbusam.

Ma avastasin, et need päevad, mis peaksid olema erilised (sünnipäev, lõpetamine), pole seda üldse mitte, kuid päevad, kus ma olen ainult koos oma mõtetega, paki suitsu ja meeleolule vastava ilmaga, on seda.
Ning ma kardan... et see suvi tuleb selline nagu oli eelminegi - üks õlu teise otsa. Ja üksindaolemisdoosid jäävad saamata. Kui peaks minema nii nagu kardan, siis võib juba praegu lüüa surnuaiale risti, mälestamaks minu 2009. aasta suve, mis tulekul ebaeriline ja pungil mõttetustest.

Kui vaid suudaksin elada õhust ja kunstist, siis elaksin parimat inimesele antud elu.
Hetkel on poole peal pilt, kus üksik naine nõjatub puule ja teda ümbritseb... müstilisus. Pilt on mõjutatud fotost, mida võid imetleda sissekande alguses.
Ja teine pilt, mis poole peal on, on autoportree, mida ma enam kuidagi käsile ei suuda võtta. Ma arvan, et las ta jäädagi nii nagu ta on, sest kunst on eelkõige kunstis kunsti näha. Mina näen poolikus pildis kunsti.
Muide, ma ostsin endale joonistamisvihiku, kuhu hakkan kritseldama justnimelt paljaid inimesi. See olnud läbi aegade mu meelistegevus.

Birthday

Sünnipäev... lõpuks saabus see kauaoodatud päev, mis tegelikult ei olnudki nii palju väärt, kui ma seda lootsin olevat. Natuke söömist, sõrmeotsaga joomist, mitte midagi erilist. Õhtul käisime krundi peal grillimas ja tegime kõike muud, mis grillimisega on seotud.
Meeldiv oli siiski.

Aeg vormib, mitte ei muuda. Üldjoontes on jälle algamas seesama nõiaring otsast peale. Mitte midagi ei ole muutnud, mitte midagi ei muutu. Sõbrad ei muutu, mina ei muutu. Mitte keegi ei muutu. Millisena sünnitakse, sellisena ka suretakse.

Eile, kuskil kesköö paiku, oodates oma ametlikku 16-aastaseks saamist (tegelikult sündisin umbes kell kaheksa hommikul), kuulasin voodi peal muusikat. Juhusliku valikuga sattus mängima Seaglopur (Sigur Ros'ilt). Süvenesin tähelepanematult muusikasse... ja see, mis sealt edasi läks, oli minu jaoks enneolematu. See ei olnud paljuräägitud astraalrännak või midagi mediteeringu taolist... see oli miskit nende vahepealset. See oli seisund, millest oli raske välja saada, seisund, kus ei tunne ennast oma kehas ja vaim oleks justkui kleebitud igasse nooti, mis kõlarist kostus. Tõmblemine, silmade liikumatus, tahtmatu nutmapuhk laulu kõige äkilisemas ja võimsamas kohas laulus.
See oli uskumatu tunne.



Mis plaanid on mul nüüd, kui olen kuusteistkümmend suve vana?
Teha kõike võimatut.

Shine!

Mitu päeva olen oma räpast tuba põhjalikult kraaminud. Viskasin minema kõik, mis oli mul aastaid kuskil sahtlipõhjas või kapi otsas vedelend. Ei mingit armu. Kunagi lugesin üht eneseabi raamatut, mis soovitas omada võimalikult väikest füüsilist pagasit. Hoida alles vaid asjad ja riided, mida kasutad tihti. Loobusin üleliigsest pagasist, ja kohe sai kergem, kuigi nüüd tuba justkui kajaks.
Miks ma üldse koristuse ette võtsin? Sest mul tuleb sünnipäev. Kui ilmaga veab, ei pea külalisi isegi sisse kutsuma, vaid minna krundile värske õhu kätte grillima.
Ma olen esimest poolt tundi viimast päeva viieteistkümne aastane. Natuke ärevil vanuse vahetamise ja üheksanda klassi lõpetamise pärast. Kõik kolm eksamit olen saanud hindeks "4". Rahul.
Lõpupäevaks harjutan oma koostatud kõnet tasapisi. Tahan, et läheks hästi.
Ma olen rõõmus. Pole mitte millegi üle halada. Ei räägi põhjalikumalt sellest, mis toimub minu sees, sest siin ei toimugi midagi. Lihtsalt ilus olek.

War

Ajalugu, ajalugu, ajalugu... Viimastest päevadest on pool ajast sisustatud ajaloo eksamiks õppimisega. Mida rohkem ma õpin olnud sõdadest, seda rohkem arvan, et seda kõike läkski vaja. Ma ei ole sõjavastane. Mul on hea meel, kui kuskilgi sõditakse nüüdisajal, sest inimkond on ülerahvastumas. Lahe on vaadata, kuidas inimesed hävitavad üksteist, millega kaasneb kogu ilma hävitamine (aegamisi).
Kui homo sapiens'i eellased olid neandertaallased, polnud mingeid probleeme riikide omavaheliste suhete, majanduse, poliitika ja sõjandusega, sest oldi piisavalt rumalad, et probleeme üleüldse mitte tekitada. See oli isegi omaette tarkus...
Usun, et kaua aega enam ei lähe, kuni inimesed on iseendeid manalateele saatnud. Me elame liiga ohtlikus keskkonnas, et mõnisada aastat veel elada. Liigne mõistus on hukkav.

Mõni lugeja tahkaks mulle kindlasti nähvata, et kas mulle meeldiks, kui mina või minu lähikondlased sureksid läbi sõja. Mm, surra ei taha keegi, kui taevasse tahavad kõik. Taevas pidavat olema parem koht, kui see, kus me praegu oleme, muide.

Võib-olla mõtlen ma surmast liiga kerglaselt.
---


Matemaatika eksami sain ime läbi "nelja".

18. juunil on mu sünnipäev. 19. juunil on lõpetamine (kell 16.00). Olete oodatud. Kui mind, punast, üles leiate, tulge tervitama.

Insane

Hullud... kes on hullud?
Neil on oma maailm, mis on ääristatud kõrge telliskivi müüriga, millest ei pääse üle hull ise ega väljaspool müüri olevad tavalised inimesed. Hullul on oma reaalsus, mis erineb normaalse inimese omast.
Hullule on lubatud kõik. Ta võib teha nii nagu tema tahab. Ta võib rääkida väga otsekoheselt, kui talle meeldib. Ta võib pilduda roppusi igale ühele, kes silmapiiril. Ta pääseb karistuseta, kui on poes jätnud maksmata šokolaadi eest. Ta võib tantsida keset autoteed. "Ärge pange tähele, ta on hull!"
Nad ei karda olla. Hullud teavad, et ühiskonnas on nad justkui vati sees hoitud. Nad ei pea kartma oma maailma näitamist normaalsetele, nad teavad, et saavad sellega kaasa palju privileege. Neil ei ole kohustusi. Neile ei ole piiranguid.
Inimesed kardavad olla hullud. Miks ühiskonna heidik kardab rahvahulga ees öelda, et tema suurim soov on hävitada maailm tummapommidega? Sest heidikut kuulanud inimesed hakkaksid teda pidama hulluks. Miks terve inimene ei kõõrita oma silmi ööklubis tantsides, kuigi läbi kõõrdis silmade vaatamine on tema jaoks huvitav ja naljakas? Sest ta kardab, et tema tantsupartner hakkab teda pidama hulluks. Miks mõni kuulus firmajuht räägib üksi olles iseendaga, kuid kui partner peaks kabineti sisenema, lõpetab ta selle hoobilt? Sest ta kardab, et partner hakkab teda pidama hulluks.
Öeldakse, et ole see, kes oled. Ära karda olla. Tee nii nagu Sulle meeldib. Kui paljud elavad nende lausete järgi? Alati kardetakse naeruvääristamist teiste poolt, hulluks tembeldamist ja klatši (kuigi Sa ütled, et ei hooli sellest, mida teised sinust räägivad. Valetad!). Hirm teiste inimeste ees, teiste omasuguste ees. Jah, maailm ongi täis hirmu. Nii palju on, mida karta. Kuid vahel kardetakse ka iseennast. Surutakse maha imelikud tunded, imelikud mõtted, imelikku olemist. Et tunduda endale normaalne. Milleks? Ma aina imestan ja imestan normaalsete inimeste imelikkuse üle.
Tegelikult teie, inimesed, kes te üritate vormida ennast normaalseks nii teiste kui ka enda jaoks, suur tänu. Olge sellised edasi, sest kui kõik peaksid pöörama ühel päeval hulluks, valitseks maailmas totaalne anarhia. Elage reeglite järgi. Las olla vaid hullud need, kes reegleid rikuvad. Ühiskonnas on mitmekesisust ja peabki olema. Kuid tunda hirmu... parem mitte. Te elaksite tühja...

Find, lose, rediscover

Nad tahavad, et ma oleksin standartne... Nad loevad seda blogi, ja ütlevad, et ma mängin kedagi teist... Kõik, mida kirjutan siia, teen päriselus vastupidiselt. Tahaksin karjuda, et nad ei tunne mind piisavalt... sest mitte keegi ei saa mind paremini tunda kui mina ise. Kuid kas ma ennast isegi end otsast lõpuni tunnen? Ei. See on üks põhjustest, miks ma seda blogi üleüldse kirjutan. Et mõista ennast. Saada selgusele. Leida, kaotada ja taasavastada.

Võib-olla ma tahangi olla keegi... ma tahan olla see, kes olen - arenev, mõtlev, loov. Ma ei taha olla see... see, keda Sina tahad mind olema. Vabandust.

Vahel ma imestan, kuidas võivad pisiasjad mu tuju rikkuda. Vahel ma imestan, kuidas võivad pisiasjad mu tuju lakke tõsta. Vahel ma imestan, et ma pole pisiasjade poolt üldse mitte mõjutatav. Iga päev on erinev. Iga kord oleksin ma justkui erinev.

Jälle see kuradi masendav olek... Need massiivsed pilved, mis mu aknast paistavad... Ma olen nende all.


IAMX - I AM TERRIFIED

I am terrified, I think too much,
I get emotional when I drink too much,
I buy every cry, cause I don't trust,
I am terrified, I think too much.

Hea laul.

Exam

2009. aasta 3. juuni oli totaalselt sisustatud eesti keele ja Nirvanaga.
Ning 2009. aasta 4. juuni (ehk täna) oli eesti keele eksam. Tulemusi ei ole veel teada. Eesti keele koha pealt tahan saada maksimumi, kuid teised tulekulolevad eksmid pole minu jaoks üldse nii tähtsad. Eesti keele eksami hindeks pean saama "viie". Pealegi mina, kui hingest üdini eestlane, ei võikski muud moodi. Arvesse võtta veel seda, et võrreldes teiste minuvanustega olen palju emakeelseid raamatuid lugenud ja kirjaliku loovusega tegelenud.

Eile õhtust peale on väljas varitsenud meeletu koerailm. Kriipivalt külm tuul, pausideta vihmavalang, hall taevas ja ligunenud loodus... see kõik mõjub kuidagi ahistavalt. Õnneks tähenab meie kliimas vihmasadu peadset päikest.

Boozer

Lugesin oma blogist iga viimse kui sissekande läbi. Liiga palju joomist.

Ja ka täna pole mul millestki muust kirjutada, kui ühest joomisest tuhandest.

Ciao!

Ma hakkasin lahkuma. Ta kallistas parasjagu üht oma sugulasest semu, kui tema hallid silmad peatusid minu silmadel. Ta piidles mind pikalt, naeratas ja tõstis käe, sosistades "tsau".
Ja mitte midagi muud polnudki vaja, et mulle meelde tuletada tema armastust minu vastu.

Road into summer

Homme, jah homme, on viimane koolipäev! Kolm korda hurraa ja kolm astmes kolm korda tõsta pudelit! Milline õnn ja rõõm... Algab uus tee suvesse.
(Tegelikult on mul sooritada kolm eksamit, see tähendab, et pean õppima hakkama. Pean! Uuest nädalast alustan sellega. Küll näete!)

Oh suvi, oh suvi... tolmused kruusateed, rohelised põllud, kollased aasad, õdusad õhtud, soojad tuuled, roosad päikeseloojangud, kerglased maikad, pleekinud juuksed, värvikad metsmarjad, meelelahutuslik grillimine, karge jook, punetav nahk, lärmikad tormid, märjad ujumisriided, vabadus, vabadus, vabadus.
Seda kõike on ainult mõneks kuuks.

Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Alles oli nii ja alles oli naa, nüüd on juba nii ja varsti on naa. Ei saa õieti arugi, kuidas üks päev teiseks on muutunud. Peagi mulla maitse suus...

Waiting freedom

Suvi... see on käeulatuses, kuid samas justkui kättesaamatu. Vabaduseni on umbes pool kuud veel. Nii palju plaane on tehtud, nii palju ärevust nende ootamisest. Ma olen surmani väsinud kõigest, mis on seotud kooliga.

Ma tahan Kiidjärvele nii palju kui ma üldse elatud aja jooksul kokku olen tahtnud. Ma armastan seda kohta, ma armastan inimesi, kes seal on. Minus varitseb meeletu igatsus. Lohutus seegi, et ideekohaselt peaksime tuleval laupäeval Kiidjärvele minema. Palvetan, et see nii saakski olema.

Inimesed, kes pole mu lähedased, pole mitte midagi väärt. Vabandust. See lause vajas väljakirjutamist. Lähedased on väärt nii palju, et võimalikkuses võtaksin neilt kõik nende mured ja vaevad ja masendused, annaksin kasvõi oma elu nende eest... kui see kõik oleks kaugvaates positiivne.


Dagö - Maantee
Ainus laul, mis mu playlistis on. Ja mitte midagi muud pole vajagi.


Lootes lootusi, mis kunagi täide saada ei või...
Masendunult oodetas uut.