Weekend

Mul on totaalne koolimasendus. Ma ei jõua, ma ei taha. Aga samas ei tahaks ka poppi teha - milleks oma teele kive loopida? Matemaatikas ei lähe kuigi hästi, nagu ka füüsikas.
Eile käisime Manniga grillimas. See oli vahelduseks igapäevasele Võnnu-vahel-jalutamisele. Õdus tunne tekib eilsest mõeldes. Hubased diivanid, lõke, värske õhk, karge tuul, grillitud leivad, -saiad... Mm.
Täna... ka täna oli natuke teistmoodi. Jah algas küll nagu teisedki päevad - masendavalt. Koolis oli neli tundi, seejärel natuke arvutis tühja istumist ja Manniga kirikumäel passimist. Üle pika aja suhtlesin inimestega, kes pole Mann või keegi muu võnnukatest. Hoopis teine seltskond. Lebosklesime terve õhtupooliku Mirei pool, rääkisime juttu ja tundsime end hästi. Ma ei ütle, et vot see seltskond ongi just minule ja nüüd ma tahan nendega tihedamini läbi saada, küllap vist Mann on ja jääb, aga lihtsalt kerge vaheldus.

Homme on reede, homme on koolist prii päev. Hüva! Hüva! Hüva! Peab tegema veel midagi ilusat ja head, nagu viimased päevadki. Kadugu depressiivsed mõtted ja igavus! Näiteks võiks minna krundi peale suvitama, või hoopiski kuskile ujuma. Või metsa lilli korjama. Või mõnda käimata kohta külastada.

Muide, isal on ülehomme sünnipäev. Peab mõne kavala kingi välja mõtlema.

All as a nothing

See, mis olnud on, ei ole ebatavaline, pole ka tavaline. Kirkumäe pehmel murul, lageda taeva all on hea pikutada. Lõdvestunud olek. Mm... Ühel neist päevadest, kui me Manniga kirikumäel pikutasime, tuli justkui maa alt ilmununa idee tuua õue kitarr. Seal me siis tinistasime ja laulsime, kui mitte Jehhoova-laule, nagu kombeks peaks olema sedavõrd soliidses kohas nagu on seda kirikumägi... Kui kitarrist villand sai, läksime ebasoliidsemasse kohta. Nagu me olime seda teinud ka eelmine päev. Seal sai omajagu nalja. Aga, mis sellest ikka. Kitarri mängisime ka järgmine päev, siis juba koos veiniga Valeerimajas. Ka siis sai nalja. Ning sellest päevast järgmine päev ehk täna, sai samuti nalja, kuid koos viinaga, ning ilma pillita. Viibisime päris mitu-mitu tundi Katusel. Seal oli just nii soe, kui mulle meeldiks.

Tegelikul mul pole absoluutselt mitte tuju siia kirjutada, aga ma sunnin end, et asi unarusse ei jääks. Ometi oleks millestki kirjutada, ja päris palju isegi, ei viitsi. Väsinud oleks sellest viinast, mida lahendatud sai.

Past

Pole nagu midagi teinud, aga kui tagasi vaadata, siis ikka küll. Naljakas, et ma viimasel ajal ei mõtle sellele, mis toimus eile või üleeile, vaid sellele, mis oli aastaid tagasi. Kõik need vanad teod tulevad meelde, kuigi ma ei taha, et nad tuleksid. Minevik on suhteliselt tume. Mitte, et ma midagi kahetseks, sest kui see poleks selline, arvan, et oleksin tüüpiline 15-aastane äbarik. Üleeile käisin sisseastumiseksamitel. Halvasti läks. Eile oli Manni sünnipäev bõulingusaalis. Täna oli ilus õhtu. Kuskil ebasoliidses kohas, aga hea oli. Ja see vaade, mis avanes taevasse... uskumatu! See oli nii-nii ilus. Taevas oli roosa, kollane ja oranž, kuskil ulpimas pilvetombid. Ma ei ole oma elu jooksul näinud ilusamat, kui ainult piltidelt.

Ja Urmas Alender on eriti meelejärgi. Ta muusika meeldib mulle, kohtavalt. Need mõnusad meloodiad, sõnad, hääl. Mm...

Soul

Kõik, mis oli varem, on kuskile ära kadunud. See vaimsus, seda ei ole enam. Võib-olla tekitabki see minus (eelmises sissekandes räägitud) tühja auku. Igatahes... homme... homme ma vaatan, kas vaimsusepuudulikkus st elu mittetäisväärtuslik elamine on põhjustajaks selle "millegi" puudumisele. Homsest alustan kõike uuesti, puhtalt. Keskendun vaimule. Ja harjutan mediteerimist. Ja joogat, või misiganes see ka polnud, mida ma nendel "ilusatel aegadel" tegin. Loen filosoofiat, joonistan, kirjutan, mõtlen, naudin olemist.
Üks minu suurimaid hirme on muutuda materiaalsete vaadatega inimeseks. Nagu teised.

Black hole in me

MIDAGI ON PUUDU! Midagi on puudu! No on noh!
Kõik NAGU oleks olemas, aga ma tunnen, et mu elust on midagi puudu. Ma tunnen seda sügavalt südamest. Midagi on puudu. Ja ma ei tea, mis see "miski" on. Oleks siis mõni vihjegi, kust alustada selle "millegi" leidmist, et täita lünk kuskil minu sees. Täielik pimedus keset lagedat põldu. See teeb mind kurvaks. See teadmatus... Olen viimastel tundidel nii palju sellest mõelnud, seda eikuskilt otsinud, püüdnud kujutleda, et kõik on hästi. Arvatavasti ei saa ma täna öösel magada. Hinges on raske. MIDAGI ON PUUDU!
Ma olen kurb.

Võib-olla... hetked... ma olen neid viimasel ajal nii vähe tajunud. Pole ideid, et hetkesid teostada. Hetked toidavad mind. Võib-olla olen ma näljas.
Võib-olla... seltskond. Uued inimesed, rahulikud istumised lageda taeva all. Ilu puhtalt viinajoomises. Võib-olla ma vajan uusi inimesi oma ellu. Kes annaksid mulle inspiratsiooni ja motivatsiooni edasiseks eluks.
Võib-olla... seiklusi. Päevast-päeva sama jama - Võnnu elu. Võib-olla tahan ma rännata kuskile. Pakkida oma kolm asja ja minna imedemaale. Võib-olla tunnen ma tüdimust.

Siin on segadus. Mu sisikond on paigast nihkunud.

-
Täna pärastlõunal jõin brändit ja jäin purju.

Depressed

Täna hommikul ärkasin eriti raskete mõtetega ja neid jätkus terveks päevaks. Võtsin aja maha ja läksin üksinda n.ö. piknikule. Olin katusel, nautisin raamatut, muusikat, päikest, isekäkerdatud suitse ja arutlesin enda jaoks läbi kõik, mis mulle pähe tuli.
Kõik on l i i g a reaalne. Kes võttis mu ninalt roosad prillid ja pani asemele mustad? Elu tundub olevat tervikuna nii masendav, nii keeruline. Taaskord naasevad arutlused iseendaga teemale "Surm". Ei, ma ei kavatse surema hakata, kindlasti mitte. See teema on lihtsalt sobiv minu tujusse, kui terve päev on mind rõhunud depressiivsed mõttekäigud.
Tunnen, et tahan passiivselt kokku puutuda sotsiaalse võrgustikuga. Inimesed oleksid justkui üksteise pealt maha kopeeritud. See häirib mind. Virisetakse täiesti tühiste asjade peale, näiteks: "Issand jumal, õpetaja on jumala haige. Kust mina pidin teadma, et täna kontrolltöö on?!" HALLELUUJA!
Ma vihastun.

Loodan, et homne päev tuleb vähe säravam ja inimesed normaliseeruvad.

Introverted

Ei näe enam mitte midagi head. Ei taha näha inimesi, tahan olla endamisi. Mul on kõrini, mul on kõigist kõrini. Ma tunnen eneses valitsemas sellist inrovertsus, mida pole pikemal ajal tundnud. Eriti rasket tüüpi introvertsust. See lõi minus välja täna, kui kirikumäel sai jälle natuke keelatud aineid tarbitud. Tõmbusin endasse, kõik mida öeldi, käis mulle vastu meelt. Tegelikult kõik, mida üks teatud ülitobe inimolevus ütles. Kannatasin, kannatasin, enam ei kannatanud ja läksin minema. Mu jalad kandsid mind Tribla mängima (4 kasti, 1 jalgpall). Elasin end seal välja. Nautisin mängu, karjusin, elasin kaasa. Tegin, mis suutsin, et mitte mängust välja langeda. Mänguplatsilt lahkudes oli palju parem tunne, kui sinna tulles.

Ma ei tea enam, mida arvata alkoholist. Viimasel ajal on natuke liiale mindud. See ei ole hea minu turvalisusele ega kehale... Samas (enamasti) on joomine üks parimaid seltskondlikke tegevusi. Alkohol on (enamasti) hea abivahend "hetkede" loomiseks. Tuju tõuseb (enamasti) lakke. Purju jäädes, tulevad (enamasti) pähe igasugused filosoofilised küsimused, mis iseenesest on ju hea. Ning kui peaks juhtuma, et ma millalgi kaineks saan, siis ma (enamasti) ei mäleta, millest mõtlesin. Nojah, tihtipeale on sedasi ka kaine peaga, sest harva viitsin oma mõtteid üles kirjutada.

Ma mainin ära, et just see õiges koguses doos üksindust, on jäänud saamata. Eks näis, kas homme hakkab seda hankima, või hakkan jälle jooma. Kui viimast varjanti, siis vaid inimestega, kes mulle tõeliselt meeldivad. Üleüldse on mu kodused tööd (õppimine, toa koristamine, pesu pesemine, joonistamine, vanematega paari tähtsa küsimuse üle arutamine) vajunud unustustehõlma. Kurat võtaks, millal ma ennast käsile võtan? (NB! See oli filosoofiline küsimus. Hahhaaa!)

Miss freedom

Eilne päev...
Alustan sellest, et eile oli selle aasta parim pühapäev. Kõik oli nii vaba. Ärkasin pool üheksa üles. Ega pikalt nalja polnud - peagi oli juba katusel. Ma ei tea, kas olen rääkinud, kui kaunis seal on. Võib-olla peaks kirjutama sõna "katus" isegi suure tähega - "Katus", koha nimi ikkagi ju (loomulikult mitte ametlik). Igatahes... Katus... on üks vana katus, mis on just täpselt seal maa ja taeva piiril. Sealt on lihtne üles ronida ja parajalt hea on selle otsas istuda. Näeb tervet Võnnut korraga, näeb metsi, näeb põlde. Väga ilus. Päike on just nii lähedal, et kui ennast välja sirutada, võid tunda näpuotsaga kõrvetavat kuumust. Naasedes tagasi oma pühapäevase päevakava juurde, siis istusin umbes kaks tundi katusel. Laulsin, nautisin päikest ja olemist iseendaga. Esimene kevadpäike, oooh, kui hea. Mingi hetk sai enda seltskonnast küllalt ja otsisin omad üles. Läksime kirikumäele Katry ja Manniga. Lasime kerged õlled ja värgid. Ülihea. Ülihea! Üliheaaa! Päike paistis nii mõnusalt peale ja käte vahel oli mõnusalt karge õlu. No mis seal ikka õllejoomist täpsemalt kirjeldada. Oli õllejoomine nagu õllejoomine ikka. Aga natuke erilisem. Hahaa.
Õhtul lõigati-värviti mu juukseid. Rahul. Ei, mitte päris, juuksevärvil ei olnud just SEE toon, mida mina oleksin tahtnud. Natuke kollakas jäi. Näh.

Ja tänane päev...
Tunnen kuidas koolimasendus vaikselt peale tükib. Väljas on ju nii hea ja tore... Ja koolis on nii igavigavigav. Ei jõua õppida, ausalt ei jõua. Tahaks uut vaheaega. Peale kooli oli veel trenn... no see oli täielik ajaraiskamine. Ei jõudnud ennast liigutada, ainult seisin, naersin ja ajasin teisi närvi. Mõtted olid juba kirikumäel. Planeerisin, et lähen kirikumäele, sooja taeva alla raamatut lugema, aga asi jäi katki. Peale trenni olin nii väsinud, et sellest poleks midagi välja tulnud. Kirikumäele jõudsin ikka, kuigi ilma raamatuta. Seal olid Katry, Margit, Ivo, hiljem ka Ardo ja järjekordselt olid õlled mu kõhus ilma, et ma oleksin õieti nende sinna sattumist tähelegi pannud. Ja järjekordselt oli ilus kevade ilm, aga kerge tuulega. Järjekordselt oli kõik nii vaba. Hea. Ivo ja Ardo muidugi krutskeid täis, sealt see edasi läkski... Lõpuks olime otsapidi Valeerimajas, kuhu järgemööda voolas rahavast sisse. Ma läksin ära, kartsin politseid, kes tiirutas Võnnu vahel.

Õhtud võiksid olla pikemad, muide. Üürikeseks jääb see neli ja pool tundi.

My opinions

Asjadest saab/peab rõõmu tunda. Mitte keegi ei ole läbi-ja-lõhki vaimsust täis, ma ei usu seda. Igas inimeses on materjaalsust, mis paneb teda ihaldama võõra vara, naabrimehe naist või uusi kingi. Paljud - eelkõige vaimulikud - suruvad oma ihad maha, et olla jumalale meelepärane. Milleks? Asjadest saab nii palju rõõmu tunda. Miks mitte lasta rõõmu tuppa?

Täna, lesides kirkumäe pingil muusika saatel, turgatas mulle pähe mõte, et ma peaksin võtma mõnel ilusal päeval kätte selle, et hakkan konkreetselt mõtlema. Õigemini mõtisklema. Mõtiskleks kõik oma mõtisklemata mõtted ära. Istuks kuskil looduskaunis ja lihtsalt mõtiskleks.

Lähiajal ma tahan lõpetada: oma näidendi; essee; pooleli oleva pildi; arvutis istumise; lugemise kõikidel raamatutel; kooliaasta. Vist on praegu kõik.

Loen ühte raamatut budismist, mis õpetab olema oma kaaslaste suhtes kaastundlik ja mõistev, arvestada nendega rohkem kui iseendaga. Hmm... see hakkas mulle tegelikult vastu. Ma ei tahaks tirida kedagi "oma maailma", mis tähendaks tingimusteta hoolimist, ööpäevaringset mõistmist jne. Ma ei tahaks minna ka kellegi "teise maailma". Ma tahan olla nii nagu olen - sisimas irvitan kaaslastele nende murede pärast näkku või olen ülimalt pohhuistlik. Või räägin nende hädad lihtsalt kellelegi edasi. Ma ei tahaks võtta teiste muresid oma südamesse. Ei võtagi. Jah, siin on mõni üksik erand, mis on paratamatus. Dalai-laama ütleks, et ma olen üdini halb inimene ja ma lähen põrgusse. Põlen seal. Mis mul sellest praegu?
Ma ei tahaks dalai-laama tarkuste kohta midagi halvasti öelda, aga usun, et teiste murede enese südameasjaks võtmine muudab inimesed oluliselt depressiivsemaks.

"Armasta oma ligimest samapalju kui iseennast." - nii ütleb piibel ja teisedki usuraamatud. Aga kui ma ei armastagi iseennast?
Siis ei armasta ma ka ligimest.

Fine!

Tänane päev on olnud selline... teistsugune. Noh, kool nagu kool ikka, aga kui tunnid lõppemas olid, tuli selline meeleolutõus, et ise kaa ei usu. Väljas kevad, päike paistab, inimesed siin-seal-igal-pool, hea tuju. See kevad... justkui ime oleks sündinud. Kevad, kevad, tundke'm rõõmu sellest. Raske on uskuda, et ilm on mu tujule nii suur mõjutaja, kuigi tegelikult tunnen ennast suhteliselt tuima inimesena.
Ja kõige tähtsam... leidsin keset suurt ja laia virtuaalset maailma oma poolvenna üles. Karmo. Kui Manni poleks olemas, oleks ta ehk siiamaani kuskil netiavarustes, ilma, et ma sellest teaksin. Rääksin oma avastusest ka isale, kes pole Karmot alates tema 2. klassi lõpetamist näinud. Praeguseks on Karmo 22-aastane. Asi läks hinge isale, läks hinge minule. Kuigi ma oma poolvenda ei tunne ega pole teda kunagi oma silmaga näinud, võin nautida ligimesearmastust. Tühipaljas mõte sellest, et meil on palju ühiseid geene, paneb mind teda armastama (muuseas, ma olen räme egoist, või mis?).

Ma nutan õnnepisaraid, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ma tunnen ennast vajalikuna. Ma tunnen oma kohta siin maailmas, mida polnud minu jaoks umbes aasta-paar tagasi.

Olin tunde neli tagasi natuke purjus. Tunde kolm tagasi natuke halva olekuga. Kui selle lause lõpetan, lähen magama. Näed sa, ei läinudki, sest mul on veel midagi öelda - olgugi, et põen sama-päeva-pohmelle, kuid hommikul joon arvatavasti kraani tühjaks. Ma lähen magama. Tsau!