Asjadest saab/peab rõõmu tunda. Mitte keegi ei ole läbi-ja-lõhki vaimsust täis, ma ei usu seda. Igas inimeses on materjaalsust, mis paneb teda ihaldama võõra vara, naabrimehe naist või uusi kingi. Paljud - eelkõige vaimulikud - suruvad oma ihad maha, et olla jumalale meelepärane. Milleks? Asjadest saab nii palju rõõmu tunda. Miks mitte lasta rõõmu tuppa?Täna, lesides kirkumäe pingil muusika saatel, turgatas mulle pähe mõte, et ma peaksin võtma mõnel ilusal päeval kätte selle, et hakkan konkreetselt mõtlema. Õigemini mõtisklema. Mõtiskleks kõik oma mõtisklemata mõtted ära. Istuks kuskil looduskaunis ja lihtsalt mõtiskleks.
Lähiajal ma tahan lõpetada: oma näidendi; essee; pooleli oleva pildi; arvutis istumise; lugemise kõikidel raamatutel; kooliaasta. Vist on praegu kõik.
Loen ühte raamatut budismist, mis õpetab olema oma kaaslaste suhtes kaastundlik ja mõistev, arvestada nendega rohkem kui iseendaga. Hmm... see hakkas mulle tegelikult vastu. Ma ei tahaks tirida kedagi "oma maailma", mis tähendaks tingimusteta hoolimist, ööpäevaringset mõistmist jne. Ma ei tahaks minna ka kellegi "teise maailma". Ma tahan olla nii nagu olen - sisimas irvitan kaaslastele nende murede pärast näkku või olen ülimalt pohhuistlik. Või räägin nende hädad lihtsalt kellelegi edasi. Ma ei tahaks võtta teiste muresid oma südamesse. Ei võtagi. Jah, siin on mõni üksik erand, mis on paratamatus. Dalai-laama ütleks, et ma olen üdini halb inimene ja ma lähen põrgusse. Põlen seal. Mis mul sellest praegu?
Ma ei tahaks dalai-laama tarkuste kohta midagi halvasti öelda, aga usun, et teiste murede enese südameasjaks võtmine muudab inimesed oluliselt depressiivsemaks.
"Armasta oma ligimest samapalju kui iseennast." - nii ütleb piibel ja teisedki usuraamatud. Aga kui ma ei armastagi iseennast?
Siis ei armasta ma ka ligimest.
No comments:
Post a Comment