Täna hommikul ärkasin eriti raskete mõtetega ja neid jätkus terveks päevaks. Võtsin aja maha ja läksin üksinda n.ö. piknikule. Olin katusel, nautisin raamatut, muusikat, päikest, isekäkerdatud suitse ja arutlesin enda jaoks läbi kõik, mis mulle pähe tuli.Kõik on l i i g a reaalne. Kes võttis mu ninalt roosad prillid ja pani asemele mustad? Elu tundub olevat tervikuna nii masendav, nii keeruline. Taaskord naasevad arutlused iseendaga teemale "Surm". Ei, ma ei kavatse surema hakata, kindlasti mitte. See teema on lihtsalt sobiv minu tujusse, kui terve päev on mind rõhunud depressiivsed mõttekäigud.
Tunnen, et tahan passiivselt kokku puutuda sotsiaalse võrgustikuga. Inimesed oleksid justkui üksteise pealt maha kopeeritud. See häirib mind. Virisetakse täiesti tühiste asjade peale, näiteks: "Issand jumal, õpetaja on jumala haige. Kust mina pidin teadma, et täna kontrolltöö on?!" HALLELUUJA!
Ma vihastun.
Loodan, et homne päev tuleb vähe säravam ja inimesed normaliseeruvad.
No comments:
Post a Comment