Miss freedom

Eilne päev...
Alustan sellest, et eile oli selle aasta parim pühapäev. Kõik oli nii vaba. Ärkasin pool üheksa üles. Ega pikalt nalja polnud - peagi oli juba katusel. Ma ei tea, kas olen rääkinud, kui kaunis seal on. Võib-olla peaks kirjutama sõna "katus" isegi suure tähega - "Katus", koha nimi ikkagi ju (loomulikult mitte ametlik). Igatahes... Katus... on üks vana katus, mis on just täpselt seal maa ja taeva piiril. Sealt on lihtne üles ronida ja parajalt hea on selle otsas istuda. Näeb tervet Võnnut korraga, näeb metsi, näeb põlde. Väga ilus. Päike on just nii lähedal, et kui ennast välja sirutada, võid tunda näpuotsaga kõrvetavat kuumust. Naasedes tagasi oma pühapäevase päevakava juurde, siis istusin umbes kaks tundi katusel. Laulsin, nautisin päikest ja olemist iseendaga. Esimene kevadpäike, oooh, kui hea. Mingi hetk sai enda seltskonnast küllalt ja otsisin omad üles. Läksime kirikumäele Katry ja Manniga. Lasime kerged õlled ja värgid. Ülihea. Ülihea! Üliheaaa! Päike paistis nii mõnusalt peale ja käte vahel oli mõnusalt karge õlu. No mis seal ikka õllejoomist täpsemalt kirjeldada. Oli õllejoomine nagu õllejoomine ikka. Aga natuke erilisem. Hahaa.
Õhtul lõigati-värviti mu juukseid. Rahul. Ei, mitte päris, juuksevärvil ei olnud just SEE toon, mida mina oleksin tahtnud. Natuke kollakas jäi. Näh.

Ja tänane päev...
Tunnen kuidas koolimasendus vaikselt peale tükib. Väljas on ju nii hea ja tore... Ja koolis on nii igavigavigav. Ei jõua õppida, ausalt ei jõua. Tahaks uut vaheaega. Peale kooli oli veel trenn... no see oli täielik ajaraiskamine. Ei jõudnud ennast liigutada, ainult seisin, naersin ja ajasin teisi närvi. Mõtted olid juba kirikumäel. Planeerisin, et lähen kirikumäele, sooja taeva alla raamatut lugema, aga asi jäi katki. Peale trenni olin nii väsinud, et sellest poleks midagi välja tulnud. Kirikumäele jõudsin ikka, kuigi ilma raamatuta. Seal olid Katry, Margit, Ivo, hiljem ka Ardo ja järjekordselt olid õlled mu kõhus ilma, et ma oleksin õieti nende sinna sattumist tähelegi pannud. Ja järjekordselt oli ilus kevade ilm, aga kerge tuulega. Järjekordselt oli kõik nii vaba. Hea. Ivo ja Ardo muidugi krutskeid täis, sealt see edasi läkski... Lõpuks olime otsapidi Valeerimajas, kuhu järgemööda voolas rahavast sisse. Ma läksin ära, kartsin politseid, kes tiirutas Võnnu vahel.

Õhtud võiksid olla pikemad, muide. Üürikeseks jääb see neli ja pool tundi.