Ei näe enam mitte midagi head. Ei taha näha inimesi, tahan olla endamisi. Mul on kõrini, mul on kõigist kõrini. Ma tunnen eneses valitsemas sellist inrovertsus, mida pole pikemal ajal tundnud. Eriti rasket tüüpi introvertsust. See lõi minus välja täna, kui kirikumäel sai jälle natuke keelatud aineid tarbitud. Tõmbusin endasse, kõik mida öeldi, käis mulle vastu meelt. Tegelikult kõik, mida üks teatud ülitobe inimolevus ütles. Kannatasin, kannatasin, enam ei kannatanud ja läksin minema. Mu jalad kandsid mind Tribla mängima (4 kasti, 1 jalgpall). Elasin end seal välja. Nautisin mängu, karjusin, elasin kaasa. Tegin, mis suutsin, et mitte mängust välja langeda. Mänguplatsilt lahkudes oli palju parem tunne, kui sinna tulles.Ma ei tea enam, mida arvata alkoholist. Viimasel ajal on natuke liiale mindud. See ei ole hea minu turvalisusele ega kehale... Samas (enamasti) on joomine üks parimaid seltskondlikke tegevusi. Alkohol on (enamasti) hea abivahend "hetkede" loomiseks. Tuju tõuseb (enamasti) lakke. Purju jäädes, tulevad (enamasti) pähe igasugused filosoofilised küsimused, mis iseenesest on ju hea. Ning kui peaks juhtuma, et ma millalgi kaineks saan, siis ma (enamasti) ei mäleta, millest mõtlesin. Nojah, tihtipeale on sedasi ka kaine peaga, sest harva viitsin oma mõtteid üles kirjutada.
Ma mainin ära, et just see õiges koguses doos üksindust, on jäänud saamata. Eks näis, kas homme hakkab seda hankima, või hakkan jälle jooma. Kui viimast varjanti, siis vaid inimestega, kes mulle tõeliselt meeldivad. Üleüldse on mu kodused tööd (õppimine, toa koristamine, pesu pesemine, joonistamine, vanematega paari tähtsa küsimuse üle arutamine) vajunud unustustehõlma. Kurat võtaks, millal ma ennast käsile võtan? (NB! See oli filosoofiline küsimus. Hahhaaa!)
No comments:
Post a Comment