See, mis olnud on, ei ole ebatavaline, pole ka tavaline. Kirkumäe pehmel murul, lageda taeva all on hea pikutada. Lõdvestunud olek. Mm... Ühel neist päevadest, kui me Manniga kirikumäel pikutasime, tuli justkui maa alt ilmununa idee tuua õue kitarr. Seal me siis tinistasime ja laulsime, kui mitte Jehhoova-laule, nagu kombeks peaks olema sedavõrd soliidses kohas nagu on seda kirikumägi... Kui kitarrist villand sai, läksime ebasoliidsemasse kohta. Nagu me olime seda teinud ka eelmine päev. Seal sai omajagu nalja. Aga, mis sellest ikka. Kitarri mängisime ka järgmine päev, siis juba koos veiniga Valeerimajas. Ka siis sai nalja. Ning sellest päevast järgmine päev ehk täna, sai samuti nalja, kuid koos viinaga, ning ilma pillita. Viibisime päris mitu-mitu tundi Katusel. Seal oli just nii soe, kui mulle meeldiks.Tegelikul mul pole absoluutselt mitte tuju siia kirjutada, aga ma sunnin end, et asi unarusse ei jääks. Ometi oleks millestki kirjutada, ja päris palju isegi, ei viitsi. Väsinud oleks sellest viinast, mida lahendatud sai.
"Me oleme kiriju juures, mitte siin Salu juures. Kiriku ukse ees noh. Torni näed?"
ReplyDeleteMul läks ikka õige aega, kui meenus kuna me viina jõime. Jõime jah, raisk.