Fine!

Tänane päev on olnud selline... teistsugune. Noh, kool nagu kool ikka, aga kui tunnid lõppemas olid, tuli selline meeleolutõus, et ise kaa ei usu. Väljas kevad, päike paistab, inimesed siin-seal-igal-pool, hea tuju. See kevad... justkui ime oleks sündinud. Kevad, kevad, tundke'm rõõmu sellest. Raske on uskuda, et ilm on mu tujule nii suur mõjutaja, kuigi tegelikult tunnen ennast suhteliselt tuima inimesena.
Ja kõige tähtsam... leidsin keset suurt ja laia virtuaalset maailma oma poolvenna üles. Karmo. Kui Manni poleks olemas, oleks ta ehk siiamaani kuskil netiavarustes, ilma, et ma sellest teaksin. Rääksin oma avastusest ka isale, kes pole Karmot alates tema 2. klassi lõpetamist näinud. Praeguseks on Karmo 22-aastane. Asi läks hinge isale, läks hinge minule. Kuigi ma oma poolvenda ei tunne ega pole teda kunagi oma silmaga näinud, võin nautida ligimesearmastust. Tühipaljas mõte sellest, et meil on palju ühiseid geene, paneb mind teda armastama (muuseas, ma olen räme egoist, või mis?).

Ma nutan õnnepisaraid, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ma tunnen ennast vajalikuna. Ma tunnen oma kohta siin maailmas, mida polnud minu jaoks umbes aasta-paar tagasi.

Olin tunde neli tagasi natuke purjus. Tunde kolm tagasi natuke halva olekuga. Kui selle lause lõpetan, lähen magama. Näed sa, ei läinudki, sest mul on veel midagi öelda - olgugi, et põen sama-päeva-pohmelle, kuid hommikul joon arvatavasti kraani tühjaks. Ma lähen magama. Tsau!