skip to main |
skip to sidebar
Ma hakkasin lahkuma. Ta kallistas parasjagu üht oma sugulasest semu, kui tema hallid silmad peatusid minu silmadel. Ta piidles mind pikalt, naeratas ja tõstis käe, sosistades "tsau".
Ja mitte midagi muud polnudki vaja, et mulle meelde tuletada tema armastust minu vastu.
Homme, jah homme, on viimane koolipäev! Kolm korda hurraa ja kolm astmes kolm korda tõsta pudelit! Milline õnn ja rõõm... Algab uus tee suvesse.
(Tegelikult on mul sooritada kolm eksamit, see tähendab, et pean õppima hakkama. Pean! Uuest nädalast alustan sellega. Küll näete!)
Oh suvi, oh suvi... tolmused kruusateed, rohelised põllud, kollased aasad, õdusad õhtud, soojad tuuled, roosad päikeseloojangud, kerglased maikad, pleekinud juuksed, värvikad metsmarjad, meelelahutuslik grillimine, karge jook, punetav nahk, lärmikad tormid, märjad ujumisriided, vabadus, vabadus, vabadus.
Seda kõike on ainult mõneks kuuks.
Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. Alles oli nii ja alles oli naa, nüüd on juba nii ja varsti on naa. Ei saa õieti arugi, kuidas üks päev teiseks on muutunud. Peagi mulla maitse suus...
Suvi... see on käeulatuses, kuid samas justkui kättesaamatu. Vabaduseni on umbes pool kuud veel. Nii palju plaane on tehtud, nii palju ärevust nende ootamisest. Ma olen surmani väsinud kõigest, mis on seotud kooliga.
Ma tahan Kiidjärvele nii palju kui ma üldse elatud aja jooksul kokku olen tahtnud. Ma armastan seda kohta, ma armastan inimesi, kes seal on. Minus varitseb meeletu igatsus. Lohutus seegi, et ideekohaselt peaksime tuleval laupäeval Kiidjärvele minema. Palvetan, et see nii saakski olema.
Inimesed, kes pole mu lähedased, pole mitte midagi väärt. Vabandust. See lause vajas väljakirjutamist. Lähedased on väärt nii palju, et võimalikkuses võtaksin neilt kõik nende mured ja vaevad ja masendused, annaksin kasvõi oma elu nende eest... kui see kõik oleks kaugvaates positiivne.
Dagö - Maantee
Ainus laul, mis mu playlistis on. Ja mitte midagi muud pole vajagi.
Lootes lootusi, mis kunagi täide saada ei või...Masendunult oodetas uut.
Ma olen endassetõmbunud viha ja kurbust täis tüdruk, kes küsib eneselt jälle ja jälle "Milleks mulle inimesi, kes mulle ei meeldi? Milleks mulle sõpru, keda nimetan vaid sõbraks, ilma, et nad seda tegelikult oleksid? Milleks üldse hoolida asjade pärast, mis tegelikult mu tulevikus pole mingiks näitajaks (nagu näiteks füüsika mitterahuldav veerandihinne)?"
Miks kuulata haletsemist? Miks lasta end ärritada kaasmaalastel? Miks ma pean üleüldse arvestama teistega, kui tegelikult on igaüks ise oma maailma naba?
Üksindus... ilma teisteta on parem. Perfektsem.
Täna... täna oli selline ilus päev, mil mõistsin, keda ma tegelikult armastan. Minu sugulased. Nad on asendamatud ja sügaval, sügaval mu südamepõhjas.
Armastus on igavene.
Ja pisar on voolamas mööda põske, kirjutades seda teksti. Pisar on JÄLLE voolamas mööda põske. Terve päev on maha nutetud, mõeldes mõtetele, milled ma äsja siia kirja panin.
Vaid mõni kuu tagasi tundsin, et vot just see maailm ongi minu jaoks. Siin ma tahan elada.
Kahekümne viiendal maikuu päeval ma aga mõtlen, et see maailm on minu jaoks siiski liiga raske.
See pilt väljendab minu praegust meeleolu - see on mööda kindlaid jooni, sees ohtralt kollast ja tasakaaluks omapärast sinist.
Möödunud nädalavahetus oleks nagu vahele jäänud. Reedest pühapäevani tööl, tööl, tööl. Loodan, et see oli seda väärt. Kohutav maratonjooks, aga iseenesest on matuse-sünnipäeva-pulmalaua-värk põnev. Saab näha palju inimesi, saab suhelda, saab naerda.
Eile, kui olin töölt koju jõudnud, sadas korralikku suvevihma, mida ma olin juba liiga kaua taga igatsenud. Tegin endale teed, haarasin kõrvale küpsiseid. Läksin rõdu peale imetlema kõike seda, mis mulle sealt avanes. Hingasin puhast õhku ja lasin vihmapiiskadel oma kätele langeda, lasin teel kõrvetada oma kurku ja küpsisepurul jääda hambaauku.
Dagö laulud on number üks mu playlist'is. Need on nii rahulikud, sügavad... eestimaiseid. Oleoholesa, lalalaa...
Hiljaaegu väitsin blogis, et mp3 on mõttetu, mul ei lähe seda vaja, raha tühjapanek. Ostsin endale mp3-e. Oma raha eest. Kujutledes ette selle tarvilikkust. Mis seal ikka. Räägin üht, teen teist. Juhtub.
Ma tahaksin kõndida mööda pildilolevat teed...
See oleks ahastamapanevalt müstiline.
Ma tahaksin oma ellu müstilisust.
Dagö - Näitleja. Ma olen seda laulu ma-ei-tea-kui-mitu-korda järjest kuulanud. See laul meeldib mulle... tõsiselt hea! Kuigivõrd masendav laulja rõhuva hääle ja rõhuva meloodia kombinatsioonis. Sõnad räägivast ande raiskulasknud näitleja tühjast elust. Depressiivne, aga ülim.
Ma ei jõua enam. Ma olen langemas põhjatusse süvikusse. Tunnen endas varitsemas lõpmatut lootusetust, tülpimust, rutiini. Käes on aeg jääda magama ja matta kogu see sitt unenägudesse, et saaks ärgata vabana mind okupeerinud halbadest tunnetest.
Vahel mõtlen, et see elu, mida ma elan... mida me elame... see ei ole päris. Kõige Võimsam mängib enda lõbustamiseks marionettidega, kes oleme meie, igaüks iseendale peategelane selles teatris. Hmm... oleks lahe keelduda marioneti külge kinnituvatele nööridele ja teha seda, mis füüsikas pole võimalik. Teha midagi uut ja põnevat, et Kõige Võimsamale oleks kogu teater ettearvamatu, kuigi ta ise seda lavastab.
Mu kass üritab mulle järjepidavalt praegu sülle pugeda. Ma ei taha, et ta mulle sülle tuleks. Ma ei viitsi teda paitada. See tekitaks minus jälle tunde, et ma ei ela enda, vaid teiste jaoks. Ma ei taha elada teiste jaoks ja ma ei taha, et teised elaksid minu jaoks.
Ma tahan lihtsust ja kuulata tundide viisi Dagö kaasakiskuvaid laule.
Mu tuju on kurb.
Ootan teadmata põhjusel homset.
Mu keha ajab loomingut üle ääre, see tähendab, et pean seda kuskile rakendama, näiteks joonistustesse.
Lähen magama. Ei taha minna magama. Pean minema magama.
Kurt Cobain (Nirvana).
Ta muusika elab igavesti. Ta on legend. Kõik minu hommikud algavad just tema mõnusalt käheda hääle ja karjumistega. Ülim! Ma teen suure kummarduse Nirvana ees, tänutäheks nõnda hea muusika eest.
Aitäh.Vastik on mõelda, et nii palju oleneb ilmast. Kui taevas on kaetud siniste ja hallide pilvedega või puhub ränk tuul, olen sunnitud nii palju tegevusi maha salgama. Pole kuskil olla, midagi teha. Sajaks siis korralikult vihma, saaks selle käes liguneda, käed asetada nii nagu Kristusel ristilöömise hetkel ja karjuda vabastavalt olematu päikese poole...
...Sest peale vihma tuleb päike, mida ma nii meeletult praegu taga igatsen.
Täna oli Katry sünnipäev. Kerge istumine kerge seltskonnaga tema aiamajas. Ilma alkoholita (mis pole sugugi halb). Peale seda käisin mõttetu käigu Läänistesse, kus oli hoopis teine seltskond, kui Katry sünnipäeval. Igatahes seal oli jama olla ja isegi pakutud vein, üks lemmikutemast - Late Harvest, oli nii rõveda maitsega, kui üldse olla saab.
Täna hommikul ärkasin üles kindla tahtega teha midagi meeldejäävat.
Peale kooli pakkisin matemaatika eksamivihiku kotti ja läksin kirikumäele istuma. Vihma sadas ja väljend "moody Monday" korrutas end mu peas. Matemaatika õppimisest ei tulnud loomulikult midagi välja, nagu alati. Mida ei oska, seda ei oska, mis seal ikka. Kaks tundi toetasin selga kirikuukse vastu, silmitsesin halli taevast ja ümisesin huulile tulevaid tühiseid meloodiaid.
Pärastlõunal sain kokku Robi ja Manniga. Kõik olime nii tusased, enne kui Mannil turgatas idee teha romantilise veiniõhtu. Mõeldud, tehtud. Läksime Valeerimajja, valisime välja ühe toa sajast, sättisime lina lauale ja toidud linale. Küpsised, rosinasai, sinihallitusjuust ja klaasis olev vein (sest pokaale polnud võimalik Helenal tuua), küünal ja hea muusika - kõik see tekitas minule suure-suure rahulolu tunde. "Moody monday" löödi troonilt ja peas hakkas kajama väljend "kordaläinud päev".
Ma tunnen puudust erilisusest. Kõik on päevast-päeva nii tavaline, ma ei salli seda. Ja mul pole mitte kedagi selles süüdistada, peale iseenda. Sisimas ma tahaksin rahuliku elu rahulikus seltskonnas. Tahaksin hämaraid suveõhtuid lõkke saatel, tahaksin veeta aega Kiidjärvel ilma ajapiiranguta, tahaksin juua täiskuu valguses veini ja peale närida sinihallitusjuustu õunaviiludega. Motivatsioonist, mis innustaks mind tegema seda, mida võiks teha, jääb vajaka. Täna oli järjekordne päev, mis oli veedetud kirikumäel tühja vaadates. Peas on jälle mõtted, et homme on kõik teisiti, homme on ilusam ja parem.
Tulgu siis vähemaltki hommik mõnusalt päikeseline ja parajalt kohvine, kurat võtku.
Ma vihkan võnnukaid. Vihkan! Kogu oma hingega vihkan! Ei taha nendega enam mitte midagi tegemist teha. Mul ei jätku sõnu, kirjeldamaks, kui suure oinaste karja nad moodustavad.
Nad panid mind nutma.
Mul on tekkinud nii palju eesmärke, et võiks öelda, et need on suhteliseks koormaks. Ja ükski eesmärk pole materjaalne (välja arvatud akordion, kuid eks sellelgi on oma hingeline väärtus).
Ma ei sea endale eesmärgiks saada mp3-e, kuigi ma tunnen sellest aeg-ajalt puudust. Kui olen varem ilma selleta, saan ka edaspidi. Parem mitte hakata vanematelt raha lunima, seda läheb ka muude asjade tarvis.
Ma ei sea endale eesmärgiks saada laptop'i, kui ma saan omad asjad aetud ka praeguse kastikaga. Näiteks siia blogisse kirjutamisel pole vahet, millise ekraani pealt ma loodud teksti hiljem loen.
Minu eesmärgid (nii lühema kui ka pikema aja möödudes täita vajavad):
1. kirjutada endast raamat ja film;
2. teha oma kunstiateljee;
3. sõita jalgrattaga Kiidjärvele;
4. kirjutada tutipäeva tarbeks näidend valmis;
5. saada akordion;
6. ja õppida seda mängima;
7. lugeda läbi kõik raamatud, mis mulle huvi pakuvad (hea tahtmise juures on kõik võimalik);
8. minna rongiga Tallinnasse laulupeole;
9. matkata Tartust Munamäe tippu;
10. teha reis Jaapanisse;
11. kohtuda Urmas Alenderiga ehk surra ja pääseda taevariiki.
12. (täiendamisel);
13. (täiendamisel);
Edu mulle!
Mulle ei meeldi käia raamatukogus, sest seal tajun kõige võimsamalt oma otsustusvõimetust. On nii kuradima palju raamatuid, mida tahaksin lugeda, aga aega jääb vajaka. Võin kuuskümmend minutit istuda, silmitsedes trobikonda raamatuid, ja suutmata otsustada, millist seekord tahan lugeda.
Viimasel raamatukogu külastamisel valisin raamatu "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga". Mõeldes raamatu sisule, siis see on suhteliselt sisutühi, aga seal on palju kirjeldusi, parajalt lihtsust, parajalt kerglust, parajalt tragöödiat. See raamat tekitab minus emotsioone, mida varem pole tundnud. See raamat paneb mind unistama, unistama oma isiklikust kunstiateljeest, mis just ei hiilga suuruse poolest, pigem oleks tagasihoidlik. Need maalid, mis seina najale toetuksid... määrdunud lõuendid, pesemata pintslid, suured ja avarad aknad. Valgus, varjud ja müstilisus...
Ma ei taha enam näha mitte ühtegi võnnukat, mitte ühtegi! Mul on neist nii-nii kõrini, et ise kaa ei usu. Päevast-päeva samad lõustad, need samad purjus lõustad. Mul on pikemat aega olnud tihk sobituda intelligentsemasse seltkonda, kuid kui jään mõtlema, et kes mulle näiteks Võnnu koolist sobiks, siis mitte keegi. Ja kui ma jään uuesti mõtlema, kes mulle sobiks, hoolimata tema IQ-st, siis sellist inimest polegi olemas, vähemalt siinses koolis.
Võib-olla naudin ma liiga meelsasti üksindust.
Mul on täielik koolimasendus. Hommikuti pole absoluutselt isu üles tõusta. Koolitunnid venivad ja venivad. Tappev isu on teha poppi. Eriti hullud on matemaatika tunnid. Ei taha, ei suuda, ei jõua. Kirjandus ja alalugu on meelepärased, aga mitte midagi rohkemat. Tulemas on eksamid... ja ma ei suuda miskit õppida. Miks just nüüd?! Jääb vaid loota, et see peagi üle läheb. Kui jõuab selle lühikese ajaga üle minna... Halb on.
Eijah, nüüd lähen teen endale kerge kohvi ja rahustan end vaimsetest pingetest maha õdusa muusika saatel. Kahju, et pole tuju enam joonistada, kirjutada või raamatuid lugeda. Need tegevused on lahenduseks kõigile probleemidele.
Ma tahan inimesi aidata, ma tõesti tahan. Aga ma ei tea, kas oskan.
Tegelikult... kui ma võtan kellegi murekoormat kanda, üritades aidata... Kas ma tahan teha oma elu raskemaks inimliku aitamise pärast? Võib-olla näeb jumal või kes iganes, et minu elu on hetkel liiga kerge ja saatis mulle kaks-kolm suure mahuga koormat, et mul midagigi oleks kanda. Naljakas, kuidas ühe näolapi taga võib olla selline kuristik, kust alla hüpates ei ole enam eluks lootustki. On ka selliseid nägusid mille taga on lilleaas. Kõik särab, on ilus ja hea. Ja kusjuures, see, milline ilme inimesel parasjagu on, ei tähenda üldsegi mitte seda, milline on ta hetkene olukord sisemuses.
Ma ei taha rääkida sellest lähemalt ja konkreetsemalt.
Eile pidasime Kiidjärvel isa sünnipäeva. Mul tekkis huvi pillimängimise vastu, näiteks mängida akordionit. On jah selline n.ö. vanaajapill, aga mulle meeldib.
Kiidjärvel oli üks suguvõsa lähedane tuttav, kellel nimeks Kork. Ta andis mulle kahe peoga motivatsiooni tulevaseks eluks. Tal on arukad mõtted, hea huumor, mängib kitarri ja laulab. Sisimas ma ülistan teda.
Täna keskpäeval käisin päevitamas. Päevitasin ennast punaseks. Lõunast õhtuni viibisin kuskil sauna juures, kus oli seltskonda, suitsu, viina, päikest ja nalja.
Ma ei ela enam käesolevas hetkes. Ma elan suurte plaanidega tulevikus ja häbiväärses minevikus, vaheldumisi.
Ja mitte midagi muud ei ole peale selle, et mu mõtted söövad mind ära.
Ma hakkasin lahkuma. Ta kallistas parasjagu üht oma sugulasest semu, kui tema hallid silmad peatusid minu silmadel. Ta piidles mind pikalt, naeratas ja tõstis käe, sosistades "tsau".
Homme, jah homme, on viimane koolipäev! Kolm korda hurraa ja kolm astmes kolm korda tõsta pudelit! Milline õnn ja rõõm... Algab uus tee suvesse.
Suvi... see on käeulatuses, kuid samas justkui kättesaamatu. Vabaduseni on umbes pool kuud veel. Nii palju plaane on tehtud, nii palju ärevust nende ootamisest. Ma olen surmani väsinud kõigest, mis on seotud kooliga.
Ma olen endassetõmbunud viha ja kurbust täis tüdruk, kes küsib eneselt jälle ja jälle "Milleks mulle inimesi, kes mulle ei meeldi? Milleks mulle sõpru, keda nimetan vaid sõbraks, ilma, et nad seda tegelikult oleksid? Milleks üldse hoolida asjade pärast, mis tegelikult mu tulevikus pole mingiks näitajaks (nagu näiteks füüsika mitterahuldav veerandihinne)?"
Möödunud nädalavahetus oleks nagu vahele jäänud. Reedest pühapäevani tööl, tööl, tööl. Loodan, et see oli seda väärt. Kohutav maratonjooks, aga iseenesest on matuse-sünnipäeva-pulmalaua-värk põnev. Saab näha palju inimesi, saab suhelda, saab naerda.
Dagö - Näitleja. Ma olen seda laulu ma-ei-tea-kui-mitu-korda järjest kuulanud. See laul meeldib mulle... tõsiselt hea! Kuigivõrd masendav laulja rõhuva hääle ja rõhuva meloodia kombinatsioonis. Sõnad räägivast ande raiskulasknud näitleja tühjast elust. Depressiivne, aga ülim. 
Kurt Cobain (Nirvana).
Täna hommikul ärkasin üles kindla tahtega teha midagi meeldejäävat.
Ma tunnen puudust erilisusest. Kõik on päevast-päeva nii tavaline, ma ei salli seda. Ja mul pole mitte kedagi selles süüdistada, peale iseenda. Sisimas ma tahaksin rahuliku elu rahulikus seltskonnas. Tahaksin hämaraid suveõhtuid lõkke saatel, tahaksin veeta aega Kiidjärvel ilma ajapiiranguta, tahaksin juua täiskuu valguses veini ja peale närida sinihallitusjuustu õunaviiludega. Motivatsioonist, mis innustaks mind tegema seda, mida võiks teha, jääb vajaka. Täna oli järjekordne päev, mis oli veedetud kirikumäel tühja vaadates. Peas on jälle mõtted, et homme on kõik teisiti, homme on ilusam ja parem.
Ma vihkan võnnukaid. Vihkan! Kogu oma hingega vihkan! Ei taha nendega enam mitte midagi tegemist teha. Mul ei jätku sõnu, kirjeldamaks, kui suure oinaste karja nad moodustavad.
Mulle ei meeldi käia raamatukogus, sest seal tajun kõige võimsamalt oma otsustusvõimetust. On nii kuradima palju raamatuid, mida tahaksin lugeda, aga aega jääb vajaka. Võin kuuskümmend minutit istuda, silmitsedes trobikonda raamatuid, ja suutmata otsustada, millist seekord tahan lugeda.
Ma ei taha enam näha mitte ühtegi võnnukat, mitte ühtegi! Mul on neist nii-nii kõrini, et ise kaa ei usu. Päevast-päeva samad lõustad, need samad purjus lõustad. Mul on pikemat aega olnud tihk sobituda intelligentsemasse seltkonda, kuid kui jään mõtlema, et kes mulle näiteks Võnnu koolist sobiks, siis mitte keegi. Ja kui ma jään uuesti mõtlema, kes mulle sobiks, hoolimata tema IQ-st, siis sellist inimest polegi olemas, vähemalt siinses koolis. 
Ma tahan inimesi aidata, ma tõesti tahan. Aga ma ei tea, kas oskan.
