Ma tahan inimesi aidata, ma tõesti tahan. Aga ma ei tea, kas oskan.Tegelikult... kui ma võtan kellegi murekoormat kanda, üritades aidata... Kas ma tahan teha oma elu raskemaks inimliku aitamise pärast? Võib-olla näeb jumal või kes iganes, et minu elu on hetkel liiga kerge ja saatis mulle kaks-kolm suure mahuga koormat, et mul midagigi oleks kanda. Naljakas, kuidas ühe näolapi taga võib olla selline kuristik, kust alla hüpates ei ole enam eluks lootustki. On ka selliseid nägusid mille taga on lilleaas. Kõik särab, on ilus ja hea. Ja kusjuures, see, milline ilme inimesel parasjagu on, ei tähenda üldsegi mitte seda, milline on ta hetkene olukord sisemuses.
Ma ei taha rääkida sellest lähemalt ja konkreetsemalt.
Eile pidasime Kiidjärvel isa sünnipäeva. Mul tekkis huvi pillimängimise vastu, näiteks mängida akordionit. On jah selline n.ö. vanaajapill, aga mulle meeldib.
Kiidjärvel oli üks suguvõsa lähedane tuttav, kellel nimeks Kork. Ta andis mulle kahe peoga motivatsiooni tulevaseks eluks. Tal on arukad mõtted, hea huumor, mängib kitarri ja laulab. Sisimas ma ülistan teda.
Täna keskpäeval käisin päevitamas. Päevitasin ennast punaseks. Lõunast õhtuni viibisin kuskil sauna juures, kus oli seltskonda, suitsu, viina, päikest ja nalja.
Ma ei ela enam käesolevas hetkes. Ma elan suurte plaanidega tulevikus ja häbiväärses minevikus, vaheldumisi.
Ja mitte midagi muud ei ole peale selle, et mu mõtted söövad mind ära.
No comments:
Post a Comment