Ma olen endassetõmbunud viha ja kurbust täis tüdruk, kes küsib eneselt jälle ja jälle "Milleks mulle inimesi, kes mulle ei meeldi? Milleks mulle sõpru, keda nimetan vaid sõbraks, ilma, et nad seda tegelikult oleksid? Milleks üldse hoolida asjade pärast, mis tegelikult mu tulevikus pole mingiks näitajaks (nagu näiteks füüsika mitterahuldav veerandihinne)?"Miks kuulata haletsemist? Miks lasta end ärritada kaasmaalastel? Miks ma pean üleüldse arvestama teistega, kui tegelikult on igaüks ise oma maailma naba?
Üksindus... ilma teisteta on parem. Perfektsem.
Täna... täna oli selline ilus päev, mil mõistsin, keda ma tegelikult armastan. Minu sugulased. Nad on asendamatud ja sügaval, sügaval mu südamepõhjas.
Armastus on igavene.
Ja pisar on voolamas mööda põske, kirjutades seda teksti. Pisar on JÄLLE voolamas mööda põske. Terve päev on maha nutetud, mõeldes mõtetele, milled ma äsja siia kirja panin.
Vaid mõni kuu tagasi tundsin, et vot just see maailm ongi minu jaoks. Siin ma tahan elada.
Kahekümne viiendal maikuu päeval ma aga mõtlen, et see maailm on minu jaoks siiski liiga raske.
No comments:
Post a Comment