Ma ei taha enam näha mitte ühtegi võnnukat, mitte ühtegi! Mul on neist nii-nii kõrini, et ise kaa ei usu. Päevast-päeva samad lõustad, need samad purjus lõustad. Mul on pikemat aega olnud tihk sobituda intelligentsemasse seltkonda, kuid kui jään mõtlema, et kes mulle näiteks Võnnu koolist sobiks, siis mitte keegi. Ja kui ma jään uuesti mõtlema, kes mulle sobiks, hoolimata tema IQ-st, siis sellist inimest polegi olemas, vähemalt siinses koolis. Võib-olla naudin ma liiga meelsasti üksindust.
Mul on täielik koolimasendus. Hommikuti pole absoluutselt isu üles tõusta. Koolitunnid venivad ja venivad. Tappev isu on teha poppi. Eriti hullud on matemaatika tunnid. Ei taha, ei suuda, ei jõua. Kirjandus ja alalugu on meelepärased, aga mitte midagi rohkemat. Tulemas on eksamid... ja ma ei suuda miskit õppida. Miks just nüüd?! Jääb vaid loota, et see peagi üle läheb. Kui jõuab selle lühikese ajaga üle minna... Halb on.
Eijah, nüüd lähen teen endale kerge kohvi ja rahustan end vaimsetest pingetest maha õdusa muusika saatel. Kahju, et pole tuju enam joonistada, kirjutada või raamatuid lugeda. Need tegevused on lahenduseks kõigile probleemidele.
egas jh mul siuke koolimasendus viimased 4 kuud kestnud, ei viitsi kohe üldse midagi teha, noh teen küll aga seda aint mis on olevikus, seda mis hetkel käsil...mis tegemata see minevik....ja minevik on ajalugu...Kuigi peaks millalgi, aga kohe üldse ei viitsi :S
ReplyDeleteJaap. Võtaks aja maha ja rändaks Jaapanisse.
ReplyDelete