Draws

Pain

Relax baby, relax!

Morning cigarette

Blue Monday

Rape me

Scream it out!!!

.

Literature

Olen pööranud viimastel nädalatel meeletult rõhku raamatutele. Järsku tundub mulle, et raamatukogus on nii palju raamatuid, mida ma tahaksin lugeda, nende hulgas nii armastusromaane, filosoofiat, eneseabi, aga ka teadusraamatuid. Hetkel on mul laenutatud viis raamatut, milledest ma igal võimalikul hetkel mõne peatüki loen.

(romaan) "Videvik" - S. Meyer
(mingil määral eneseabiraamat) "Avali süda" - Dalai-Laama
(filosoofia) "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" - M. Unamuno
(moeajalugu) "Meie sajandi iluideaalid" - K. Mulvey & M. Richards
(kassi-psühholoogia) "Sinu kassi seletaja" - D. Alderton

Vahel tunnen mõnusat info-voolu ajusse tänu ohtrale lugemisele. Peas on nii palju mõtteid, mis on saadud raamatutest, ning tahavad mõtlemist. Ei tunne vajadust suhelda inimestega suhtlemis-meetri normis hoidmiseks, oleks pigem omaette. Ja mõtleks, mõtleks, ja veelkord mõtleks.

Alanud nädalast peale olen igal hommikul üles tõusnud kell pool seitse. Mitte, et mul selleks otsest vajadust oleks. Tahan lihtsalt hommikusööki kauem nautida ja imetleda mõnda üksikut päikesekiirt tuppa langemas. Ei teagi öelda, kas see võib olla alatu, et ma füüsilise tervise (magamise) pealt annan aega vaimsele tervisele (hommiku nautimisele). Füüsiline tervis mõjutab vaimset tervist ja tegelikult mõjutab vaimne tervis ka füüsilist. Tihedas seoses. Raske arutleda mööda seda teemat.

Vodka, sweet vodka

Ma jõin viina...

Photography

Viimased päevad on olnud täis fotograafiat. Üleeile käisime pildistamas, eile käisime, täna käisime. Ja millesti muust polegi kirjutada...
Ei, vist ikka on... Üleeile istusime koos Manni ja Robiga katusel. Päike paistis, vaade loodusesse oli huvitav. Manni telefonist käis laul "Tonight" (Lykke Li). Ja suitsetasime. Muud polnudki vaja hetke läbiviimiseks. See oli nii hea tunne. Vabastav. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, mida ma tolhetkel tundsin, piisab vaid sõnast "vabastav".
Olen juba kaua aega mõelnud, sellest, et targem oleks pühendaks oma elu konkreetsele tegevusele. Treenida end selles rängalt heaks. Kui tegeleda mitmete asjadega korraga, ei saaks ju parimat tulemust milleski. Selge see, et mu soov on pühendada end kunstile, aga kunstil on nii kuradima palju alaliike, näiteks maalimine, fotografeerimine, kirjutamine, muusika loomine, näitlemine jne. Millist neist valida? Või tegeledagi kõigiga neist? Ma ei suudaks valida, kõik tegevused on südamelähedased. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
Täna käisin kunstiringis, muide. Ja ma jumaldan pilti, mille ma valmis tegin. Ja ma jumaldan klassikirjandit, mille ma eelmine veerand kirjutasin. Samuti jumaldan mõningaid fotosid, milled olen teinud.
Ma tunnen järjekordselt end natuke naljaka inimesena. Mõtted kisuvad sassi minu sees. Just see eesmärgi-teema, mis tundub mulle lootusetu. Ning ma ei usu, et ma selle koha pealt kunagi selgusele jõuan. Ei saa üle...

Music

Ma usun, et jutt, midama praegu kirjutama hakkan, ei huvita kedagi.
Ma olen armunud. Totaalselt armunud. Avastasin läbi dArti ühe kanadalase kodulehe, kus oli kerge ülevaade temast kui isiksusest. http://alexevans.net/ Ei, ma ei ole sellesse mehesse armunud, ma olen armunud muusikasse, mida ta kuulab. Tema kodulehel oli playlist, mille lükkasin käima, ja mis jäigi käima minu kõrvaklappidesse terveks ööks. Need laulud on nii ilusad, nad tekitavad rõõmsaid mõtteid, panevad mind unistama. Ma tunnen ennast nii hästi neid meloodiaid kuulates. See on nii vabastav. Põrgusse Placebo, põrgusse Coldplay, põrgusse Nirvana! Elagu Lykke Li, Regina Spektor, MGMT! No nii hea, et isegi ei usu.

Täna, vaheaja viimane päev, on olnud põhimõtteliselt nii nagu kõik ülejäänud päevad. Ilma erilise tegevuseta. Kell 12 ärkasin, kella 17-ni olin oma toas ja nautisin muusikat, sisuliselt tühja vahtides. Paar tundi viibisin Manniga väljas. Käisime katusel istumas. Rääkisime juttu ja imetlesime kõike meid ümbritsevat. Koju jõudes saatsin õhtu öösse TV-d vaadates. Selline oli minu 22. märts 2009. aastal.

My weird thoughts

Tänane päev algas võrratu hommikuga, õigemini öeldes lõunaga, sest ärkasin kell 12:00. Jõin voodis kohvi ja sõin küpsiseid. Päike oli nii kevadine ja soojendav, langes otse mu silmadele, nii, et nood kissis olid. Käisin pesemas, kasisin ennast ja läksin kirikumäe pingile istuma. Ilus - linnud laulsid, pilved hõljusid taevas ja lumi oli muutumas veeks. Oooh, kevad, kevad, kevad!
Oma 8-aastase õega sain üllatavalt hästi läbi. Vahel on ta nii mõnusalt täiskasvanulik, et saab rääkida asjadest, millest kellegi teisega ei räägiks. Ta on erinev teistest omavanustest. Ta mõtleb mõtetest, millest ei tohiks 2. klassi õpilased mõelda. Ei midagi roppu, lihtsalt ülimalt objektiivne arusaam asjadest. Olime kahekesi kodus ja küpsetasime pannkooke. Õde õpetas mulle, kuidas suitsumasinaga suitse kokku keerata. Isa on talle seda õe tekkinud huvi pärast õpetanud. Tegime siis ühe suitsu valmis ja hakkasime koos köögis pahvima. Naljakas. Okei, jah, tegelikult ta ei võtnud kõssi, sest kartis, et äkki keegi tuleb koju. Ma ei tea, mida Sina, lugeja, minust nüüd arvad, et ma oma 8-aastasele õele suitsu tõmmata pakun... Mitte, et see mind huvitaks. Jäägem lause juurde "Mida varem, seda parem". Elu jooksul peab kõik ära proovima, aga ei või iial teada, millal tuleb Lõpp. Minu jaoks võib see tulla ka peale selle lause lõpetamist. Ei tulnudki. See võib tulle homme või aasta pärast. Ükskõik millal.

Viimastel päevadel olen palju mõelnud surmast. Eile öösel, Placebo saatel, kujutasin end ette Titanicule. Kuidas see põhja vajub. Mida ma oleksin teinud, kuidas talitsenud. Filmis (mis on kõigest film), hüppasid paljud laeva pealt alla, vette külmuma, mõned ronisid laeva kõige kõrgemale kohale, et võimalikult hilja vett puutuda. Mina oleksin teinud viimast. Oleksin lamanud, silmitsenud taevasse, lastes mõned hetked elust läbi pea. Kui oskaksin, siis mediteerida. Jõudes veeni (nimetavas käändes "vesi", mitte "veen"), voolab see kiiresti mu näole, kopsudesse, ei saa hingata. Aju töötab veel umbes 30 sekundit, peale vee sissehingamist. Loogiliselt mõeldes, ei suudaks enam mõelda, sest tekib šokiseisund, raudselt. Ja ookean matab mind enda alla. Kustutab elutule. Läinud ma olengi. See tundub nii lahe olevat, aga ma veel ei soovi, et härra Vikatimees mulle järele tuleks. Tahaks elada, näha rohkem, lahendada müsteeriumeid. Paljugi on teha.

Love thinking

Kõik muutus tagasi endiseks ühe õhtuga. Mul on pikemat aega olnud mitteminulikud tujud - tihti ülirõõmus, harvem tusane. Tavaliselt olen ma stabiliseerunud ühele tujule, mis on tõsine, st ma loodan püüda hetki, tahan palju omaette mõelda ja kirjutada, joonistada jne. Ma võin ja nalja teha ja naerda, aga tuju on ikka seesama. Võib-olla on sõna "tuju" isegi vale öelda, ehk oleks õigem "olek".
Eile, olles päev läbi rõõmus, õhtul tüdinenud ja tusane, jõudsin enne ööd sellesse õigesse olekusse, milles olemist ma kõige rohkem naudin. Arvasin, et võiks teha endale teed ja süüa kõrvale paar küpsist muusika saatel, oma voodi peal, ja hakata mõtlema. Nagu ma tegin seda enne "halba pööret" nö tühjuse poole - igal õhtul istusin koos teega koikul ja mõtlesin, mõtlesin, juurdlesin, arutlesin, mõtlesin. Ja nii oligi hea. Ja on hea. Teega ma eile õhtul voodisse igatahes ei jõudnud, sest Mann hakkas minuga Messengeris rääkima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, teemadest mille üle võib lõputult arutleda, kujundades endale täpset ja põhjalikku arvamust. Kui kell oli juba piisavalt palju, läks Mann arvutist ära ja mina pugesin teki alla uinuma. Tegelikult jäi uinumisest asi kaugele - ligikaudu kaks tundi lesisin voodis ja minu peast voolas läbi mõtetelaviin. Kõige rohkem saigi mõeldud ühe loo üle, mille ma ka Mannile rääkisin: eesti keele õpetaja kõneles, et kirjanikud, kes on kõrge mõttelennuga (mis osati tähendab depressiivset mõttelendu), surevad tavaliselt suhteliselt noorelt, sest ta viivad iseendeid manalateele. Teevad enesetapu, neile on SEE maailm liiga raske.
Ma võin väita, et ma olen kõrge mõttelennuga inimene, ma olen ainult viisteist aastat vana, ja minu arusaamad pole kindlasti mitte veel päris välja kujunenud. Mida vanemaks saan, seda rohkem mõtlen. Ja praegu ma mõtlen, et kas olen mina kaa üks neist, kes endale otsa peale teeb... Tahaks surra enda käe läbi. Tahaks rahulikult keskenduda sellele momendile, kui ma suren. Tahaks teada, mis tunne see on. Kindlasti on seal mingi tunne, ma siiralt usun seda. See hetk, kui hing hääbub, toimub viimane hingetõmme...

Ma kirjutasin selles jutus sõnu "mõte"/"mõtlema" (erinevates käänetes/pööretes) kaksteistkümmend korda.

Dreaming about funny day

Koristasin toa ära. Ma olen nii tubli. Paigutasin oma kritseldused seinale ja nüüd on ilus. Ootan kuni omad välja tulevad ja siis on hea. Üleüldse võiksid kodust kus kurat kaduda, siis on veel parem. Kutsuksin omad tuppa. Oma puhtasse tuppa.
Teeks midagi, mis jääb aastateks meelde. Midagi lahedat, et saaks naerda kõht kõveras. Teeks tänase päeva teistsugusemaks eelnevatest päevadest.
Õõõõhhh, mul on igav. Ja mul on eriline tuju pirtsutada. Kõik on jama. Midagi ei ole päris hästi. Kõige hullem on see, et mul puudub inspiratsioon joonistamiseks või fotografeerimiseks.
Kui Mann tuleb õue, siis kõnnin talle naerusui vastu, sest avastasin, et seda tehes jääbki suu naerusuiseks ja tuju saab hüperheaks.

Bored me

Hommikul, kui silmad avasin, oli minu esimene mõte: järjekordne mõttetu päev tulemas. Eriti negatiivse suhtumisega astusin uude päeva. Üritaks siis teha midagi, mis teeb elu põnevaks... Aga ei viitsi ennast kätte võtta. Vahin päevast-päeva mingisuguses urkas koos rottidega ja peas kummitab lause: "Kas nii ongi lahe?". Helena, kuula mind nüüd, kas on normaalne veeta oma elu ainsat kevadvaheaega üheksandas klassis sedasi? Tee midagi, tee! Kui kooliveerand oli käimas, ma ju nii-nii-nii väga ootasin vaheaega - siis on tervelt nädal aega, et hommikust õhtuni tegeleda endaga. Ja nüüd, kui vaheaeg on käes, ma lihtsalt vahin. Lihtsalt vahin.
Olgu, kui ma nüüd üritan vaatata vähe positiivsemalt oma praegust elu, siis ega ma terve aeg ka lihtsalt tühja pole pannud. Laupäeval käisin Kiidjärvel. Viibisin sünnipäeval, mille omanikku ma polnud elusees näinud. Minu eriti tore sugulane juhatas mulle, kellele pean õnne soovima. Seejärel roomasin lauda ja hakkasin veini ja Nipernaadit vaheldumisi kaanima. Nii äge pidu oli. Loomulikult kaanisin end veidi üle, sest oksendamata pole ükski pidu päris pidu. Seal ma siis olin - kükitasin keset autoteed, kollane poolkuu paistis mu peale, ja kutsusin esile roopimist, et uutele jookidele ruumi teha. Natuke palju debiilne mõtlemine, aga nii oli hea. Minu pühapäeva hommik algas kuskil kell kuus, kolm tundi peale magamaminekut, koos meeletu januga. Võtsin voodi kõrvalt mingi pudeli, kus tundus olevat poolsolk vesi - arvatavasti lillede tarvis. Aga keda see siis tolhetkel huvitas? Ma olen tropp. Hahaa.
Pühapäeva veetsin samuti maal, tegin tööd. Õhtuks sokutasin ennast koju.
Siis tuli esmaspäev ja teisipäev, mis olid sisustatud televiisori vaatamisega ja arvutis istumisega. Ja tuli ka kolmapäev - mille sisustamine on veel tegemisel.

Happy dance!

Ma pole enam tühi. Ma ei ole ka täis. Minu sees on üks selline tunne, selline lahe tunne. Kevadetunne või midagi. See meeleolu ja need mõtted, mis mu peas on... need on nii kevadised. Ma tunnen ennast nii hästi. Ma olen nii õnnelik. I'm like in seventh heaven. Ma tunnen ennast armununa, aga ma ei tunne liblikaid kõhus. Armunud iseendasse, oma elusse. Oh, ma armastan kevadet. Kevad, kevad...
Täna oli selle kooliveerandi viimane koolipäev. Sain suht hea tunnistuse, keemia oli ainult "3". Nädal aega sellest jamast puhkust. Jubehea. Jooks. Täiega jooks. Jooks ennast nii täis, et ei püsiks jalgelgi. Mm...

Freaky & funny

Viimasel ajal on ülilebo olnud. Kooli pole see nädal näinudki. Heahea.
Hommikul jalutasin rahuliku südamega kooli, kott õlal, ja mõtlesin, et täna hakkan õppima. Kui kooli välisuksest sisse astusin, kargas kehalise õpetaja minu juurde ja hakkas rääkima sellest, et ma oleksin poole üheksaks ikka ilusti bussi peal. Võistlused! Hmhgh, võistlused?! Need olid täitsa meelest läinud. Lootsin, et sel õppeaastal pääsen kõigist iga-aastastest võistlustest, kus varem olen käinud, sest ma ei käi trennis. Aga ei.
Võistlustel polnudki nii närviline õhkkond, nagu varematel aastatel on olnud. Päris meeldiv isegi oli. Virvega sai muidugi ennast neli korda katki naerdud. Elulõbus. Oma võistlusala võtsin kaa väga kergekäeliselt, suurt ei pingutanudki. Kogu see aeg, mis spordihallis veetsin, läks tegelikult asja ette. Kõhu ja näo lihased on nüüd palju tugevamad.
Peale võistlusi jäin veel Tartusse, linna peale. Seal olid igasugused huvitavad inimesed. Uued ja vanad, nagu alati.
Mul on tekkinud ülisuur suhtlemisvajadus viimastel päevadel. Ainult räägiks. Arvan, et see on tingitud sellest, et nädal-paar sai rohkem omaette oldud ja iseendaga tegeldud. Ei olnud viitsimist kellegagi suhelda. Ja nüüd - pahh (rääkimispahvak).

TV as a miracle

Milline tegevusterohke päev täna oli! 14 tundi telekavaatamist. Ja seda iga viimne kui tund koos isaga.
Täna on esmaspäev ja ma peaksin olema koolis. Mind takistab minu olemata (haihtunud) haigus. Oleksin võinud ju kogu selle 14 tunni asemel teha midagi vähe targemat teleka vaatamisest, näiteks joonistada, kirjutada või pildistada. Ma üritasin, (päriselt,) aga pärast rasket pingutamist, avastasin, et täna on Helenal selline jube asi nagu loovusepuudus. Ja ma jätkasin televiisori vaatamist. Märgin ära ka selle, et sõin nälja puudumisest hoolimata kõike, mida süüa andis - lihtsalt igavusest, mis tekkis igavate filmide ajal.
Suhteliselt tühi päev oli. Väljas ei saanud kaa käia, sest "haiged" ei käi ju väljas.

Ja siis... järsku peale viimase filmi vaatamist, tõusis mu tuju nii järsult, et ise kaa ei usu. Mille üle nii tuimas päevas rõõmustada? Viasati olemasolu üle? Ei tea ise kah.
P.S. Meele järsk muutumine tähendab harilikult Loovuse-Ema munaraku ja Loovuse-Isa seemneraku ühinemist, mis omakorda tähendab inspiratsiooni kasvu lootes, mis omakorda tähendab uue Loovuse sündi, kes hakkab oma lihtsas elus looma kunsti.

Tantsiks! Kisendaks!
(Mul keelati ka homme kooli minemast. Milline õnnistus!)

Fever and emty feeling

Viimasel ajal on suht tühi kõik olnud. Ei, sellessuhtes, et tegevust nagu oleks, aga mõtteid pole. Pea on tühi. Pole emotsioone. Tuim.

Eile põdesin haigust. Nautisin seda. Ei pidanud kooli minema ega midagi. Pea oli koguaeg mõnusalt pööritav, selline kahtlane narkari tunne tekkis. Põdemiseks andsingi endale vaid ühe päeva, sest laupäeval (ehk täna) läksin sugulase sünnipäevale. Õhtul veel keska peole. Või noh... päris sisse ei läinud trallima, aga väljas vestlesin inimestega. Isaga sai elupalju nalja. Ta on nii armsalt totakas.

Tulin äsja keskast, villand sai. Palavikku 38 kraadi. Köha. Tulemas ka nohu. Aga keda see huvitab? Igat päeva tuleb elada nii, nagu oleks see viimane. Ma ei tahaks elada oma viimast päeva haigevoodis. Tapku mind ennem mu loll mõistus, et ei viitsi haigust välja ravida.


...Tegelikult on puhtal veel imeline maitse. Ma tajusin seda kolmapäeva õhtul oma voodi peal, juues kraanivett Coldplay saatel.

Dream, dream, dream...

Minu unistus...
Elan ühes parajas hurtsikus, mis on puulaudadest kokku klopsitud. Hurtsik asub mäe peal, nö maa ja taeva piiri peal. Eii viitsi hakata seletamagi, kuhupoole vaadates võid näha metsa või lagendikku... igatahes, mind ümbritsev loodus on imeilus.
Minu hommikud algavad kell kuus hommikul koos päikesetõusu saatel mediteerimisega oma maja ees. Päeva sees ma tegelen palju loomega - maalin, kirjutan, mängin räsitud Estonia klaverit. Kuulan muusikat. Söön oma kätega valmistatud toitu. Vahel sirutan ennast lõkkava heina peal välja, vaadates taevasse, heinakõrs suus. Õhtud saadan öösse istudes nigelal terassil, imetledes päikeseloojangut teetass ühes, suits teises käes. Istun mõnusalt kiiktoolis ja mõtlen, kuidas hästi olen suutnud oma elu täita harmooniaga. Ma tunnen kuidas õnnetunne saadab mind kerge ärevusega voodisse, et juba järgmist päeva näha saaks.

Minu arust unistavad 15-aastased vähe teistsugusest elust. Aga ma tunnen nagunii enda ja 15-aastaste vahel erinevust... Ma pole üldine. Minu elu eesmärk on jõuda tasakaalustatud ja harmoonilise eluni. Ma ei taha endale palju asju ega suurt tutvusringkonda ega pidu peo otsa ega oma poissi. Oo, ei.