Viimased päevad on olnud täis fotograafiat. Üleeile käisime pildistamas, eile käisime, täna käisime. Ja millesti muust polegi kirjutada...Ei, vist ikka on... Üleeile istusime koos Manni ja Robiga katusel. Päike paistis, vaade loodusesse oli huvitav. Manni telefonist käis laul "Tonight" (Lykke Li). Ja suitsetasime. Muud polnudki vaja hetke läbiviimiseks. See oli nii hea tunne. Vabastav. Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, mida ma tolhetkel tundsin, piisab vaid sõnast "vabastav".
Olen juba kaua aega mõelnud, sellest, et targem oleks pühendaks oma elu konkreetsele tegevusele. Treenida end selles rängalt heaks. Kui tegeleda mitmete asjadega korraga, ei saaks ju parimat tulemust milleski. Selge see, et mu soov on pühendada end kunstile, aga kunstil on nii kuradima palju alaliike, näiteks maalimine, fotografeerimine, kirjutamine, muusika loomine, näitlemine jne. Millist neist valida? Või tegeledagi kõigiga neist? Ma ei suudaks valida, kõik tegevused on südamelähedased. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
Täna käisin kunstiringis, muide. Ja ma jumaldan pilti, mille ma valmis tegin. Ja ma jumaldan klassikirjandit, mille ma eelmine veerand kirjutasin. Samuti jumaldan mõningaid fotosid, milled olen teinud.
Ma tunnen järjekordselt end natuke naljaka inimesena. Mõtted kisuvad sassi minu sees. Just see eesmärgi-teema, mis tundub mulle lootusetu. Ning ma ei usu, et ma selle koha pealt kunagi selgusele jõuan. Ei saa üle...
No comments:
Post a Comment