Tänane päev algas võrratu hommikuga, õigemini öeldes lõunaga, sest ärkasin kell 12:00. Jõin voodis kohvi ja sõin küpsiseid. Päike oli nii kevadine ja soojendav, langes otse mu silmadele, nii, et nood kissis olid. Käisin pesemas, kasisin ennast ja läksin kirikumäe pingile istuma. Ilus - linnud laulsid, pilved hõljusid taevas ja lumi oli muutumas veeks. Oooh, kevad, kevad, kevad!Oma 8-aastase õega sain üllatavalt hästi läbi. Vahel on ta nii mõnusalt täiskasvanulik, et saab rääkida asjadest, millest kellegi teisega ei räägiks. Ta on erinev teistest omavanustest. Ta mõtleb mõtetest, millest ei tohiks 2. klassi õpilased mõelda. Ei midagi roppu, lihtsalt ülimalt objektiivne arusaam asjadest. Olime kahekesi kodus ja küpsetasime pannkooke. Õde õpetas mulle, kuidas suitsumasinaga suitse kokku keerata. Isa on talle seda õe tekkinud huvi pärast õpetanud. Tegime siis ühe suitsu valmis ja hakkasime koos köögis pahvima. Naljakas. Okei, jah, tegelikult ta ei võtnud kõssi, sest kartis, et äkki keegi tuleb koju. Ma ei tea, mida Sina, lugeja, minust nüüd arvad, et ma oma 8-aastasele õele suitsu tõmmata pakun... Mitte, et see mind huvitaks. Jäägem lause juurde "Mida varem, seda parem". Elu jooksul peab kõik ära proovima, aga ei või iial teada, millal tuleb Lõpp. Minu jaoks võib see tulla ka peale selle lause lõpetamist. Ei tulnudki. See võib tulle homme või aasta pärast. Ükskõik millal.
Viimastel päevadel olen palju mõelnud surmast. Eile öösel, Placebo saatel, kujutasin end ette Titanicule. Kuidas see põhja vajub. Mida ma oleksin teinud, kuidas talitsenud. Filmis (mis on kõigest film), hüppasid paljud laeva pealt alla, vette külmuma, mõned ronisid laeva kõige kõrgemale kohale, et võimalikult hilja vett puutuda. Mina oleksin teinud viimast. Oleksin lamanud, silmitsenud taevasse, lastes mõned hetked elust läbi pea. Kui oskaksin, siis mediteerida. Jõudes veeni (nimetavas käändes "vesi", mitte "veen"), voolab see kiiresti mu näole, kopsudesse, ei saa hingata. Aju töötab veel umbes 30 sekundit, peale vee sissehingamist. Loogiliselt mõeldes, ei suudaks enam mõelda, sest tekib šokiseisund, raudselt. Ja ookean matab mind enda alla. Kustutab elutule. Läinud ma olengi. See tundub nii lahe olevat, aga ma veel ei soovi, et härra Vikatimees mulle järele tuleks. Tahaks elada, näha rohkem, lahendada müsteeriumeid. Paljugi on teha.
Jaa Helena,paljutki mida Sa siin üritad olla,midagi filosoofi sarnast,ole inime ja ole see kes sa tegelikult oled,ära ürita olla keegi teine.
ReplyDeleteSinu käitumine päriselt ja see jutt siin on 2 eri asja.
Okei, kui sa arvad, et ma ÜRITAN olla filosoofi-sarnane. Ma ei ürita, ma ei tahagi. Kui ma mõtlen mõtetest, mis vajavad minu jaoks lahti mõtestamist, mis on kõrgelennulised, mis on sellised, mida teistel ei tuleks pähegi mõelda, siis ei tähenda ju see ega ometi filosoofeerimist?!
ReplyDeleteMa kirjutan blogisse enam-vähem kõik oma hingeasjad, ning see, kes mind tõeliselt mõistab ja tunneb, EI IMESTA nende sissekannete üle.
Võib-olla Sa ei tunne mind nii hästi kui sa arvad end tundvat.