Milline tegevusterohke päev täna oli! 14 tundi telekavaatamist. Ja seda iga viimne kui tund koos isaga.Täna on esmaspäev ja ma peaksin olema koolis. Mind takistab minu olemata (haihtunud) haigus. Oleksin võinud ju kogu selle 14 tunni asemel teha midagi vähe targemat teleka vaatamisest, näiteks joonistada, kirjutada või pildistada. Ma üritasin, (päriselt,) aga pärast rasket pingutamist, avastasin, et täna on Helenal selline jube asi nagu loovusepuudus. Ja ma jätkasin televiisori vaatamist. Märgin ära ka selle, et sõin nälja puudumisest hoolimata kõike, mida süüa andis - lihtsalt igavusest, mis tekkis igavate filmide ajal.
Suhteliselt tühi päev oli. Väljas ei saanud kaa käia, sest "haiged" ei käi ju väljas.
Ja siis... järsku peale viimase filmi vaatamist, tõusis mu tuju nii järsult, et ise kaa ei usu. Mille üle nii tuimas päevas rõõmustada? Viasati olemasolu üle? Ei tea ise kah.
P.S. Meele järsk muutumine tähendab harilikult Loovuse-Ema munaraku ja Loovuse-Isa seemneraku ühinemist, mis omakorda tähendab inspiratsiooni kasvu lootes, mis omakorda tähendab uue Loovuse sündi, kes hakkab oma lihtsas elus looma kunsti.
Tantsiks! Kisendaks!
(Mul keelati ka homme kooli minemast. Milline õnnistus!)
No comments:
Post a Comment