Viimasel ajal on suht tühi kõik olnud. Ei, sellessuhtes, et tegevust nagu oleks, aga mõtteid pole. Pea on tühi. Pole emotsioone. Tuim.Eile põdesin haigust. Nautisin seda. Ei pidanud kooli minema ega midagi. Pea oli koguaeg mõnusalt pööritav, selline kahtlane narkari tunne tekkis. Põdemiseks andsingi endale vaid ühe päeva, sest laupäeval (ehk täna) läksin sugulase sünnipäevale. Õhtul veel keska peole. Või noh... päris sisse ei läinud trallima, aga väljas vestlesin inimestega. Isaga sai elupalju nalja. Ta on nii armsalt totakas.
Tulin äsja keskast, villand sai. Palavikku 38 kraadi. Köha. Tulemas ka nohu. Aga keda see huvitab? Igat päeva tuleb elada nii, nagu oleks see viimane. Ma ei tahaks elada oma viimast päeva haigevoodis. Tapku mind ennem mu loll mõistus, et ei viitsi haigust välja ravida.
...Tegelikult on puhtal veel imeline maitse. Ma tajusin seda kolmapäeva õhtul oma voodi peal, juues kraanivett Coldplay saatel.
No comments:
Post a Comment