Viimasel ajal on ülilebo olnud. Kooli pole see nädal näinudki. Heahea.Hommikul jalutasin rahuliku südamega kooli, kott õlal, ja mõtlesin, et täna hakkan õppima. Kui kooli välisuksest sisse astusin, kargas kehalise õpetaja minu juurde ja hakkas rääkima sellest, et ma oleksin poole üheksaks ikka ilusti bussi peal. Võistlused! Hmhgh, võistlused?! Need olid täitsa meelest läinud. Lootsin, et sel õppeaastal pääsen kõigist iga-aastastest võistlustest, kus varem olen käinud, sest ma ei käi trennis. Aga ei.
Võistlustel polnudki nii närviline õhkkond, nagu varematel aastatel on olnud. Päris meeldiv isegi oli. Virvega sai muidugi ennast neli korda katki naerdud. Elulõbus. Oma võistlusala võtsin kaa väga kergekäeliselt, suurt ei pingutanudki. Kogu see aeg, mis spordihallis veetsin, läks tegelikult asja ette. Kõhu ja näo lihased on nüüd palju tugevamad.
Peale võistlusi jäin veel Tartusse, linna peale. Seal olid igasugused huvitavad inimesed. Uued ja vanad, nagu alati.
Mul on tekkinud ülisuur suhtlemisvajadus viimastel päevadel. Ainult räägiks. Arvan, et see on tingitud sellest, et nädal-paar sai rohkem omaette oldud ja iseendaga tegeldud. Ei olnud viitsimist kellegagi suhelda. Ja nüüd - pahh (rääkimispahvak).
No comments:
Post a Comment