Hommikul, kui silmad avasin, oli minu esimene mõte: järjekordne mõttetu päev tulemas. Eriti negatiivse suhtumisega astusin uude päeva. Üritaks siis teha midagi, mis teeb elu põnevaks... Aga ei viitsi ennast kätte võtta. Vahin päevast-päeva mingisuguses urkas koos rottidega ja peas kummitab lause: "Kas nii ongi lahe?". Helena, kuula mind nüüd, kas on normaalne veeta oma elu ainsat kevadvaheaega üheksandas klassis sedasi? Tee midagi, tee! Kui kooliveerand oli käimas, ma ju nii-nii-nii väga ootasin vaheaega - siis on tervelt nädal aega, et hommikust õhtuni tegeleda endaga. Ja nüüd, kui vaheaeg on käes, ma lihtsalt vahin. Lihtsalt vahin.Olgu, kui ma nüüd üritan vaatata vähe positiivsemalt oma praegust elu, siis ega ma terve aeg ka lihtsalt tühja pole pannud. Laupäeval käisin Kiidjärvel. Viibisin sünnipäeval, mille omanikku ma polnud elusees näinud. Minu eriti tore sugulane juhatas mulle, kellele pean õnne soovima. Seejärel roomasin lauda ja hakkasin veini ja Nipernaadit vaheldumisi kaanima. Nii äge pidu oli. Loomulikult kaanisin end veidi üle, sest oksendamata pole ükski pidu päris pidu. Seal ma siis olin - kükitasin keset autoteed, kollane poolkuu paistis mu peale, ja kutsusin esile roopimist, et uutele jookidele ruumi teha. Natuke palju debiilne mõtlemine, aga nii oli hea. Minu pühapäeva hommik algas kuskil kell kuus, kolm tundi peale magamaminekut, koos meeletu januga. Võtsin voodi kõrvalt mingi pudeli, kus tundus olevat poolsolk vesi - arvatavasti lillede tarvis. Aga keda see siis tolhetkel huvitas? Ma olen tropp. Hahaa.
Pühapäeva veetsin samuti maal, tegin tööd. Õhtuks sokutasin ennast koju.
Siis tuli esmaspäev ja teisipäev, mis olid sisustatud televiisori vaatamisega ja arvutis istumisega. Ja tuli ka kolmapäev - mille sisustamine on veel tegemisel.
jah.
ReplyDelete