They made me cry

Ma vihkan võnnukaid. Vihkan! Kogu oma hingega vihkan! Ei taha nendega enam mitte midagi tegemist teha. Mul ei jätku sõnu, kirjeldamaks, kui suure oinaste karja nad moodustavad.

Nad panid mind nutma.


Mul on tekkinud nii palju eesmärke, et võiks öelda, et need on suhteliseks koormaks. Ja ükski eesmärk pole materjaalne (välja arvatud akordion, kuid eks sellelgi on oma hingeline väärtus).
Ma ei sea endale eesmärgiks saada mp3-e, kuigi ma tunnen sellest aeg-ajalt puudust. Kui olen varem ilma selleta, saan ka edaspidi. Parem mitte hakata vanematelt raha lunima, seda läheb ka muude asjade tarvis.
Ma ei sea endale eesmärgiks saada laptop'i, kui ma saan omad asjad aetud ka praeguse kastikaga. Näiteks siia blogisse kirjutamisel pole vahet, millise ekraani pealt ma loodud teksti hiljem loen.

Minu eesmärgid (nii lühema kui ka pikema aja möödudes täita vajavad):
1. kirjutada endast raamat ja film;
2. teha oma kunstiateljee;
3. sõita jalgrattaga Kiidjärvele;
4. kirjutada tutipäeva tarbeks näidend valmis;
5. saada akordion;
6. ja õppida seda mängima;
7. lugeda läbi kõik raamatud, mis mulle huvi pakuvad (hea tahtmise juures on kõik võimalik);
8. minna rongiga Tallinnasse laulupeole;
9. matkata Tartust Munamäe tippu;
10. teha reis Jaapanisse;
11. kohtuda Urmas Alenderiga ehk surra ja pääseda taevariiki.
12. (täiendamisel);
13. (täiendamisel);

Edu mulle!