Love thinking

Kõik muutus tagasi endiseks ühe õhtuga. Mul on pikemat aega olnud mitteminulikud tujud - tihti ülirõõmus, harvem tusane. Tavaliselt olen ma stabiliseerunud ühele tujule, mis on tõsine, st ma loodan püüda hetki, tahan palju omaette mõelda ja kirjutada, joonistada jne. Ma võin ja nalja teha ja naerda, aga tuju on ikka seesama. Võib-olla on sõna "tuju" isegi vale öelda, ehk oleks õigem "olek".
Eile, olles päev läbi rõõmus, õhtul tüdinenud ja tusane, jõudsin enne ööd sellesse õigesse olekusse, milles olemist ma kõige rohkem naudin. Arvasin, et võiks teha endale teed ja süüa kõrvale paar küpsist muusika saatel, oma voodi peal, ja hakata mõtlema. Nagu ma tegin seda enne "halba pööret" nö tühjuse poole - igal õhtul istusin koos teega koikul ja mõtlesin, mõtlesin, juurdlesin, arutlesin, mõtlesin. Ja nii oligi hea. Ja on hea. Teega ma eile õhtul voodisse igatahes ei jõudnud, sest Mann hakkas minuga Messengeris rääkima. Ja siis me rääkisime ja rääkisime, teemadest mille üle võib lõputult arutleda, kujundades endale täpset ja põhjalikku arvamust. Kui kell oli juba piisavalt palju, läks Mann arvutist ära ja mina pugesin teki alla uinuma. Tegelikult jäi uinumisest asi kaugele - ligikaudu kaks tundi lesisin voodis ja minu peast voolas läbi mõtetelaviin. Kõige rohkem saigi mõeldud ühe loo üle, mille ma ka Mannile rääkisin: eesti keele õpetaja kõneles, et kirjanikud, kes on kõrge mõttelennuga (mis osati tähendab depressiivset mõttelendu), surevad tavaliselt suhteliselt noorelt, sest ta viivad iseendeid manalateele. Teevad enesetapu, neile on SEE maailm liiga raske.
Ma võin väita, et ma olen kõrge mõttelennuga inimene, ma olen ainult viisteist aastat vana, ja minu arusaamad pole kindlasti mitte veel päris välja kujunenud. Mida vanemaks saan, seda rohkem mõtlen. Ja praegu ma mõtlen, et kas olen mina kaa üks neist, kes endale otsa peale teeb... Tahaks surra enda käe läbi. Tahaks rahulikult keskenduda sellele momendile, kui ma suren. Tahaks teada, mis tunne see on. Kindlasti on seal mingi tunne, ma siiralt usun seda. See hetk, kui hing hääbub, toimub viimane hingetõmme...

Ma kirjutasin selles jutus sõnu "mõte"/"mõtlema" (erinevates käänetes/pööretes) kaksteistkümmend korda.